Peep Lillemägi
Kaja Hiis-Rinne Sama mõte on mind korduvalt vallanud Reigi pastoraadi ees seistes. Lühemal jalgrattaringil pööran tagasi enamasti Reigi kiriku parkimisplatsil, pastoraat jääb teest mõnisada meetrit eemale ja sinna tuleb eraldi vändata. Vähemasti tubli, et vald paar aastat tagasi selle teejupi tolmuvabaks muutis. Vahel siiski käin ja seal need mõtted tulevad.
“Minu elu esimesed 12 aastat elasime perega pastoraadihoones, kus toona oli vanadekodu,” rääkis praegu Viskoosas elav põline hiidlane Toivo Mänd. “Sõja järel oli palju inimesi, kellel puudusid lähedased, kellele toetuda. Selliseid inimesi elas pastoraadis hoolealustena toona üle neljakümne,” lisab ta. Mees meenutab, et alles 1956. aastal sai hoone elektrivoolu, enne seda käis kõik petrooliumilambi valgel ja väljast toodava veega. Kolhooside ajal oli töökoht väga oluline ja seepärast püüti vanadekodus saadud ametit hoida, elu ei olnud kerge kusagil. Maja ümbrust hoiti hästi korras, mere äärest toodi liiva, millega kaeti pargiteid, rohiti ja niideti.
Pastoraadimaja oli ka külaelu keskus muuhulgas oli just seal ainus vändaga telefon piirkonnas. “Vana maja kummituse kohta on minult palju küsitud. Üritasime lapsena seda kummitust korduvalt otsida, aga kuidagi ei õnnestunud leida,” naerab Toivo. Küll sai juba varakult selgeks, et surm on elu loomulik osa. Eakate inimeste kõrval elades ei saanud seda kuidagi unustada.
Vanadekodu liikus 1966. aastal Reigist Tohvrile. Pärast seda on majas mitmeid elanikke ja funktsioone olnud. “Lapsepõlvekodust mööda minnes on mul aga tänagi kodune tunne,” lausub Toivo Mänd. Kunstnikud Maret Kukkur ning Valev ja Kalli Sein on viimased kümmekond aastat pastoraaati tutvustanud moel, et korraldanud seal rahvusvahelise ekspositsiooniga kunstinäitusi. Tänavust, viieaastasest
seeriast kolmandat näitust, saab vaadata veel sellel nädalavahetusel. Külastajaid on olnud tuhandeid.
“Mina avastasin pastoraadi suusatades, kui uurisin, kas sinna saab elama minna, selgus, et saabki,” ütles 80ndate keskpaigas mõneks ajaks maja viimaseks püsielanikuks saanud kirjanik Tõnu Õnnepalu juuli alguses Hiiumaa Kirjandusfestivalil. Tänavusel Genius Loci III (Koha Vaim) näitusesuve raames oli ta enda sõnul ametis elava eksponaadina. Õnnepalu meenutused pastoraadi aegadest on nii sõna kui pildi kujul hästi leitavad ja neid ei hakka siinkohal üle kordama. Samuti ei ole selle kirjutise raames uudisväärtust Aino Kallase poolt kirja pandud “Reigi õpetaja” lool, seegi on orgaaniline osa Hiiumaa ja Eesti kultuuriloost, mida haritud huviline teab ja loeb.
Kolm talve tagasi sai esimest korda teoks Eesti hümni laulmine pastoraadi trepil vabariigi aastapäeval. See traditsioon on tasapisi juurdumas ja hoone tulevikku võiks toetada väide, et Reigi pastoraadil on Eesti hümniga samasugune ainulaadne puude kui Otepää kirikul Eesti lipuga. Eesti hümni sõnade sünnikoht kõlab igatahes väärikalt.
Mis pastoraadihoonest edasi võiks saada? Kolm aastat tagasi kirjutas “Hiiu Leht”, kuidas Maret Kukkur ohkas vanale majale otsa vaadates ja ütles, et 50 000 eurot on sisse pandud ja tehtud pole justkui midagi. Nii suure maja ja nii suurte kahjustuste puhul ongi see summa nagu tilk vett kuumale kerisele. Julged mõtted hotellist, kunstikeskusest või restoranist on rääkimiseks toredad, kuid nende elluviimine nõuab raha, mis võimaliku investori jaoks end pigem kunagi tagasi ei tooda. Maailmas sarnaseid kultuuriloosse uuesti põimitud maju muidugi on. Kasvõi selline kirjanike loomekodu, kus Tõnu Õnnepalu pani kirja oma teose “Flandria päevik”.
“Pastoraadi ümber on üksjagu maad. Kui sinna rajada golfiväljak, oleks hoonel hea funktsioon klubihoonena. Jõukatel inimestel oleks täiendav põhjus Hiiumaale tulla ja siin aega veeta,” ütlesin Maretile paar aastat tagasi. Kunstnik vaatas mulle mõne sekundi otsa ja puhkes siis naerma. “Igasugu mõtteid olen kuulnud, aga vaat golfiväljaku tegemist pole tõesti keegi pakkunud,” ütles ta. Hetkel saab aga ajaloolise Reigi pastoraadi hoone tulevikuperspektiivi kokku võtta ehthiidlasliku tõdemusega: jo vuatab….
