Harda Roosna Olin 17, kui esimest korda proovisin kätt Hiiu Lehes. Kui ma sellest võimalusest esmakordselt kuulsin, olin elevil. Eelkõige küll seepärast, et pole paremat kohta kui Hiiumaa, eriti veel suvel. Aga ka uus kogemus tõotas tulla tore.
Toimetuses olin varemgi käinud, tädi Annikat vaatamas, ja teadsin täpselt, kui pisikene kollektiiv seal on. See oli mulle meeltmööda, kuna võis loota palju tööd. Palju huvitavaid lugusid ma tõepoolest ka teha sain – mõni oli rõõmsatooniline, teine kurvatoonilisem, ent eredaimalt on mul meeles intervjuu Margarita Voitesega. Just sellele mõtlen ma vahel praegugi, üheksa aastat hiljem.
Intervjuu, täpsemalt telefoniintervjuu, tuli eelnevalt kokku leppida tema esindajaga, kes, kuuldes minu vanust, muutus hoobilt paaniliseks ja järgnes jutt primadonna bravuurikusest. Kui leppisime kokku, et hoolimata kõigest viin intervjuu läbi ikkagi mina, soovis ta mulle külma närvi.
Ei saaks öelda, et ma pärast sellist kõnet tulevasse intervjuusse ooperilauljaga külmalt suhtusin. Mäletan, et kokkulepitud päeval ma ootasin, et toimetus oleks võimalikult inimtühi ja siis vaatasin telefoniga tõtt. Hirm hinges. Kokkuvõttes oli aga tegemist äärmiselt südamliku prouaga, kes intervjuu lõpus küsis minu kohta ja siis me rääkisime pikalt muusikast. Kogu eelnev paanika ilmaasjata. Kirsiks tordil oli veel võimalus minna teda Pikka majja kuulama; tervitada, kallistada.
Kui suvi oli juba lõppenud ja ma olin tagasi mandril, oma kodus, helistas võõras number. Üllatus oli suur – Margarita Voites. Uuris veel, et kuidas mul suvi uues toimetuses lõppes, kas puhata sain ja soovis kõike head.
Kuigi tol ajal ma sellele ei mõelnud, siis nüüd, hiljem, mõtlen ma küll, et kuidas küll Hiiu Lehe kollektiiv mulle sellise ülesande usaldas. Aga võib-olla mõtlesin nii juba siis, sest uuel suvel olin ma taas Hiiu Lehes kirjutamas.
Doris-Katre Truuver
Hiiu Lehe reporter 2008 ja 2009
