Vahemeremaade kõige ilusam kuu on aprill. Veel pole suveleitsakut, veel pole kõik pruuniks kõrbenud. Kõik õitseb ja lõhnab. 36. põhjalaiuskraadil asuval Roodose saarel lajatab päike siiski karmilt juba aprillis, hoolimata jahedast meretuulest. Asub see maalapp ju lausa Põhja-Aafrikaga samal laiusel.
Just Roodosel nägin tänavu aprillis elus esmakordselt täies eheduses gariigi, mida Kreekas früüganaks nimetatakse. Gariig on madalate kääbuspõõsaste kooslus. Võiks arvata, et selline püsib Vahemere idaosa kuivavõitu kliimas iseenesest, kuid vähemalt Roodose sisemaal, Profitis Iliase mäe nõlvadel kasvaks kõik need karjatamise lakkades tasapisi kinni. Oma aega ootavad igihaljad värvitammed ja jaanikaunapuud, eriti pealetungivad on kreeta männid (Pinus brutia). Ses mõttes tuttav mure, ka meie loopealsed ei püsi ilma karjatamiseta.
Früüganad on meie loopealsetest aga võrratult kaunimad. Kõndides Psinthosest Petaloudese poole, mööda õitepillandusest täidetud maastikku, olin kindel, et see on ilusaim asi, mida üldse kunagi näinud olen. Küllap kitsede ja lammaste tõttu puudub rohi pea täiesti. Kõik ümbritsevad nõlvad on kui üksainus hiiglaslik hooldatud, piinlikult rohitud aed, eeskätt kiviktaimla. Igat masti puitunud kääbus- ja poolpõõsad-puhmad särasid õites, õhku täitis kimalaste rahustav sumin. Palju jagus salveisid, eeskätt küllap Salvia fruticosa. Kõige valdavamaks osutusid kiviroosikud: helelillade õitega Cistus creticus ja Cistus parviflorus, veidi vähem valgeõielist Cistus salviifolius’t.
Siis olid seal mingid tihepadjandilised, tillukeste siniste õitega mättad. Kohtas ka käokulda, samuti okaskrooni (Sarcopoterium spinosus). Väidetavalt just sellest liigist tehtud Jeesusele pähe okaskroon. Kujutasin seda taime ette märksa võimsama ja tigedamana, tegelikult, hoolimata asteldest, polnud tegemist üldse teab mis kurja tegelasega. Okaskroon kuulub roosõieliste sugukonda ja tema kuivanud asteldega võnkvarred loovad omapäraseid kärjemustreid.
Roodosel puudub Vahemeremaadele nii iseloomulik puiseerika, kuid see-eest on kuni kolme jala kõrgused männaseerikad (Erica manipuliflora). Segadust külvab temaga sarnane, ent sootuks erinevate kollaste õisikutega taim. Kivirik? Ka astlalised liblikõielised põõsad valmistasid peamurdmist. Leetpõõsad? Vist pigem mitte. Või Calicotome villosa? Samamoodi arusaamatuks jäid valgevõrselised tüümianid. Roodose taimestiku nimekirja järgi selliseid tüümiane ei tohikski saarel esineda. Ometi olid kõik kohad neid täis. Mis “ebatüümianiga“ siis tegu oli? Oeh, ei ole põhjamaalasel elus esmakordselt früüganasse sattudes kerge kohe tarka botaanikut mängida.
Aga stüüraksipõõsad (Styrax officinalis) tundsin kohe ilmeksimatult ära. See Vahemeremaade idaosas leviv heitlehine ümaralehine põõsas on iidsetest aegadest tuntud viirukitaimena. Nüüd aprillis oli nad oma aasta piduehtes: põõsad kubisesid valgetest lõhestunud õiekellukatest, paisates õhku nõrka magusat lõhna.
Ka maasikapuid olid kõik kohad täis. Nii harilikku (Arbutus unedo) kui punast maasikapuud (Arbutus andrachne). Punane maasikapuu on idapoolsema levikuga, olles Kreekas sage, ulatudes põhjas suisa Krimmini. Tema otsekui poleeritult siledad punased (vahel ka helerohelised) tüved on väga pilkupüüdvad. Iseäranis kauni rühma leidsin telkimisjärgsel hommikul Iliase mäe põhjanõlvalt. Sumisevast õiterikkast früüganast kerkisid hommikupäikeses uskumatult silepunased maasikapuutüved, taustal hele-hele koobaltivärvi väina taga hägus sinamas Kreekale kuuluv Symi saar ja Türgile kuuluvad Väike-Aasia mäed.
