Elas kord üks printsess. Ta elu oli äärmiselt ilus. Lausa nii ilus, et ta veel ei teadnud seda, et liigagi ilus. Tal oli kõik olemas ja kui ta soovis, sai ta juurdegi veel. Aga ühel pärastlõunasel talvepäeval, kui lumi ilusasti langes, sel talvel esimest korda, muutus kõik.
Üks noormees astus lossi poole, et tööd küsida. Lumi mängis tuule käes, ilm oli kõik valge ja sa kujutle vaid, iga lumehelves veel spetsiaalselt eraldi omaenda kujuga. Maad kattis säravvalge vaip ja puud olid kui suured pruudid, nii puhtad. Noormees astus lossi poole, et tööd küsida. Lumehelbed sulasid ta ripsmetel, veel sooja õhkugi oli tuuleiilides tunda, mis andis aimu pooleldi veel kehtivast sügisest. Sügis ja talv mängisid. Noormehe peas ärkasid kauneimad mõtted, sest loodus oli sedavõrd kaunis ja taevalikult ilus ning harmoonias selle lossi poole minekuga.
Samal ajal aga karjus printsess palavas toas: “Appi, kütke rohkem, te va laisad laiskloomadest alamad. Mul hakkab külm ja ma jään haigeks. Vaadake, mis õues toimub, tobud sellised. See on ju julm. Siis võetakse teil kõigil pead maha ja kes siis kütma hakkab? Appi!”
Noormehe süda jäi seisma, kui nii lolli olukorda kaugele tammealleelegi kuulis, kus hiidhiiud oma raagus oksi taeva sisse paitasid. Kõik müstiline oli korraga kildudeks trambitud. Noormees teadis, et peab printsessi päästma. Seekord ikka väga suure draakoni käest, kelle printsess on ise alla neelanud. Astus tööotsija siis uksest sisse ja teatas kuningale ja kuningannale, et teab, mis nende tütrel viga on.
Nendel hea meel. Kuningapaar enam ei oska. Kõik nad tütrele toovad ja annavad, aga rahul ta ei ole ikka ja kisab ühtevalu. Ka alamate peale, nii et kuningannal endal häbi juba.
Noormees siis sõnas, et andke kaks kuud talle tööd ja tütar läheb kelgutama, saab punased põsed kahvatunud näkku ja kipub kilkamagi, toob rõõmu, mis südamele hea.
Tööle sai võetud ta silmapilk. Noormees läks printsessi juurde ja viskas leige veega üle teise, läbimärjaks. Viimane kutsus valvurid ja käskis vangi panna idioodist varganäo, kel jultumust nii suureks eksimuseks, et eluga riskib. Valvurid ei teinud seda, vaid ütlesid, et nüüd elad selle noormehega ühes ja samas toas kaks kuud ning kaebusi ema ja isa vastu ei võta.
Printsess esimese kuu alguses karjus veel rohkem, kui enne seda oli juhtunud, lausa hääle karjus ära, siis murdus ega rääkinud enam kaks päeva. Aga see-eest kuulas.
Läks veel nädalake mööda ja printsess hakkas pärima, et kuidas noormees nii tark on. Noormees vastas selle peale, et kas tead, kallis printsess, mul on terve Ameerika, aga Sinul vaid loss… Sest igaühel oma Ameerika ja igal koeral oma kirbud, vot…
Printsess punastas ja hakkas jälle kisama. Noormees selgitas, et see on vanasõna. Vaja on hakata mõistma, et kõik on võrdsed, ära soovi teisele inimesele seda, mida endale ei soovi. Räägi ilusat juttu ja vaikse häälega. Oska hoolida ja mõtle häid mõtteid… Kui ka juhtub mõte halb olema, ära seda välja ütle, vaid tee see mõte korda ja alles siis räägi see välja, muidu on see lahendamata loba. Nuusuta lille, kujuta ette, lille sees kasvab mesi… Printsess läks ühekorraga näost igat värvi, aga hakkas taipama, et mitte ainult neli seina ja torn ei ole elu, vaid loodus ise pakub ka mänguruumi. See talle meeldis.
Aga sellest oli ikka vähe!
Tee mis tahad. Printsess tahtis seda meest ka endale saada, kes teda õpetas. Muidugi. Kui on nüüd maailm, loss ja Ameerika ka veel pealekauba, siis tahab ta seda meest ka. Ja nad elavad õnnelikult tänapäevani koos!
INDREK LIIT
muinasjutuvestja
