Tapio Vares Ühtäkki polnudki kõik haudvaikne, vaid kuskilt aimdus imepeent häält. Tundus algul, et see viirastus mulle. Kuid ei. Taas kostus õhkõrnalt: sii-sii-sii.
Esimestel kordadel ei näinud ma kedagi. Lõpuks siiski: puutüvel ronis vilkalt pisike pruunikas kogu. Justkui mingi näriline. Siiski mitte. See oli lind. Tilluke toitu otsiv toimekas lind, kes sekka tähendas: “Sii. Sii-sii”.
Hakkasin neid kohtumisi muidu nukralt vaiksel ja hämaral ajal lausa ootama. Kummatigi ei osanud ma ära arvata, kellega tegu. Pöialpoisiga? Ei. Lappasin linnuraamatut, ent millegipärast ei leidnud ma kohe otsitavat sealt üles. Viimaks siiski ei jäänud muud üle: ju tegu peab porriga olema. Aga see nimi “porr” tundus hirmus eksitav.
Soojemal aastaajal ununes too väike lind ära. Vahepeal oli koduaed metsa servani laienenud, mistap hakkasin seal sageli viibima. Ja näed sa, novembris panin taas tähele peaaegu kuulmatuid siutsatusi, sekka ka “sii-sii”. Ja seal oligi üks lind. Ning seal teine. Ikka kuuse- ja männitüvedel ringiratast kribades. Jah, tõesti, porrid. Eesti okasmetsade tegelikult tavalised asukad. Porrid elutsevad meil aastaringselt, üldareaal hõlmab suurema osa Euroopast, aga ka lausa kuni Ida-Aasiani välja. Imekspandav on see, kuidas porr meil talviti hakkama saab. On ta ju nii pisitilluke
(7 kuni 13 grammi), mistõttu peab sageli süüa saama, et elus püsida. Koorepragude putukaid ja ämblikke on vaja sageli hankida, et väikese keha temperatuuri üleval hoida. Huvitav, kui pikk tohib sel juhul olla porri ööuni? Kui putukaid vähe, lepib porr ka seemnetega.
Kahjuks ei näe ma praegu sügisel porri sugugi iga päev. Kuulen küll kuskilt õhkõrna peenikest sii-siid, kuid lind ise jääb märkamatuks. Ent hea on kuuldagi ja teada, et nad siinsamas ikka olemas on ning ringi askeldavad.
Hoopis iseküsimusena jääb mind kummitama porri nimi. Mis paganama porr? Näiteks rääkiva rukkiräägu või soriseva öösorriga on asi ilmselge. Aga porr? Kõlab justkui mingi matsakas lind teeks põrinal porrr… porrr… Kuid midagi sellist pole. Hoopis pisike linnuke, kellest enamasti annab aimu vaid sii-sii häälitsus. Nii kõrge heliga ja õrn, et vahel ei pane seda tähelegi.
