Kaja Hiis Kahe võistluse ühenduslüliks oli Steven Linkov, kes teenis Kõrghoone Kuninga jooksul väärt 19. koha ning oli peafavoriit ka Tahkunas.
Linkov läbis esimesel Tahkuna tuletornijooksul trepiastmed ajaga 31,4 sekundit ja oli sellega meesveteranide ehk vanusegrupi 35+ parim.
Absoluutarvestuses õnnestus tuletorni tippu jõuda kõige kiiremini ehk 30,9 sekundiga allakirjutanul. Sealjuures sain esimese registreerujana võimaluse esimesena rajale minna. Tuleb tunnistada, et alt vaadates või rahulikult üles jalutades tundub torn kõrgem. Joostes saabub viimane aste liiga ruttu.
Trepp on jooksmiseks üsna sobilik, olles jalasõbralike astmevahedega ning keerud ei ole liialt järsud. Päris üleval läheb küll kitsaks, ent jooksmist see otseselt ei sega, pigem on vaja ületada psühholoogiline tõrge.
Eredalt jäid meelde torniaknad, sest päikesepaistelisel päeval piilus päikesevalgus igast aknast sisse. Kuna silmad ei jõudnud kohe hämaraga harjuda ja seetõttu “rada” korraks silmist kadus, tuli neil hetkil kindluse mõttes korraks trepikäsipuust kinni võtta.
Naistest oli kiireim Kristin Veimer, kel kulus torni tippu jõudmiseks 46,3 sekundit. Naisveteranide klassis oli parim Ülle Paasoja 49 sekundiga.
Neidude parim oli laskesuusatamisega tegelev Anneliis Viilukas ja poistest Steveni poeg Gregor Robin Linkov. Nende ajad vastavalt 43,5 ja 57,6 sekundit.
Tallinnas 17. Kõrghoone Kuninga võistlusel joosti päästja varustuses, mis tähendab ligi 18kilost lisakoormat. Tahkunas lippasid Vaiko Kivi, Asmo Rebel ja Priit Jürimäe samuti koos varustusega üles. Tõsi, püksid ja jalanõud olid neil ohutuse mõttes sportlikud. Kiireimana tõusis Jürimäe ligi 15kilose kandamiga üles 43,6 sekundiga. Kõik kolm tulid tornist alla rõõmsalt ja heatujulisena, öeldes, et midagi ületamatut polnud. Võrdluseks, et 22korruselise Viru hotelli kõrguseks on 74 m, Tahkuna tuletoni kõrgus koos kupliga 42,7 m.
Idee vanaisalt
Tahkuna trepijooksu üks peakorraldajatest Alari Remmelg rääkis, et idee sai ta oma abikaasalt. Nimelt töötas Liisi vanaisa pikalt Tahkunas tuletornivahina, mistõttu veetis Liis suure osa oma lapsepõlvest sealsamas. “Vanaisa töö viis lapsi tihti tuletorni ning esimesed tuletorni tippu jooksmise võistlused pidasid lapselapsed omavahel,” selgitas Remmelg.
Kuna Tallinnas on aastaid toimunud teletorni ja hotellide tippu jooksmise võistlused, tiksus sarnane mõte ka Liisi peas Tahkuna tuletornile mõeldes. Nüüd tagasi Hiiumaale kolinuna tegid nad oma ammuse unistuse teoks.
Alari ütles, et korraldajatena olid nad arvestanud, et ootamatusi võib esile kerkida. “Teadsime, et õpime järgmiste trepijooksude korraldamiseks asjalike nippe juurde,” hindas korraldaja võistluse kordaläinuks. Ka eesmärk, et ükski võistleja end treppidel ei vigastaks, sai täidetud.
“Mõnevõrra ootamatu oli, et võistluse käigus nii kiired ajad joosti, see andis mõtteid teha järgmisel aastal muudatusi,” ütles Remmelg. Ka võistlejad arutasid selle üle.
Ülle Paasoja pakkus, et joosta võiks näiteks kaks korda ja ajad liita või kahest parem arvesse võtta. Pakuti ka, et kolmest jooksust läheks kaks arvesse. Kelmika idee käis välja Inna Lepik, pakkudes, et peale jooksmist võiks ju tornist köislaskumisega alla tulla.
Päikesepaistelises tuletornihoovis oli mõnus olla ja nii võistlejad kui kaasaelajad veetsid seal nii mõnegi meeldiva hetke, et siis heade emotsioonidega koduteele asuda.
Järgmine võistlus
Juba oktoobri lõpus, täpsemalt 29. kuupäeval toimub sealsamas maastikujooks, mida veab eest sama seltskond. Remmelg rääkis, et ette on valmistatud põnev rada, mis viib jooksjad merekaldale, kaitserajatiste juurde ning kaunitele metsaradadele.
Osaleda saab kolmel distantsil, pikk rada on 9 km, lühike rada 5 km ja koolinoorte meistrivõistluste rada 2 km. “Oodatud on ka kepikõndijad ja jalutajad, sest üheks päevaks on maha märgitud mitmekesine sügisene matkarada, mis pakub palju silmailu,“ kutsus Remmelg Tahkunasse.
HERGO TASUJA
