Jõin hommikust teed maja terrassil kääbuspalmi all,kui järsku tabas silm midagi pisikest viirpuul liikumas. Küll on märkamatu tibane linnuke – mõtlesin. Paras varjevärvus ka, ebamäärase rohekashallika seljaga. Kostus tasast ülikõrget peenikest häält: sii, sii. Kas porr? Ei, üldsegi mitte.
Linnukribal muudkui aina otsis ja askeldas viirpuul, võttes läbi iga väiksemagi kui oksaotsa ja prao. Mida ta sealt nii otsis ja kas üldse leidis ka? Sekka tegi õhus vurisevat paigallendu, nokk oksa juures. Vahepeal lasi võras ringi sootuks pea alaspidi. Silma torkas pealael asetsev omapärane kollane triip kahe musta juti vahel. Jah, see oli pöialpoiss. Eesti kõige tillukesem lind. Kollane triip kinnitas, et tegu on emasega, seega pöialtüdruk – kui nimes võrdõiguslikkust taga ajada. Isasel pöialpoisil on triip oranž. Öeldakse, et pöialpoisi häälitsust vanad inimesed ei kuule, sest kõrv ei suuda enam eristada nii ülikõrget heli. Kuulmisega peaks mul siis esialgu veel asjad korras olema.
Viirpuu kammis too pöialpoiss igatahes ülima põhjalikkusega üksipulgi läbi. Vast leidis sellise suure vaeva peale ühegi putuka?
See oli mul üldse esimene teadlik pöialpoisi vaatlemine. Olles kuuselembene lind ja tegutsedes enamasti kõrgetes võrades, on ta üldjuhul raskesti nähtav. Ent näe, nüüd tuli otse maja ette pügatud viirpuud inventeerima.
Pöialpoiss on Eestis üldlevinud rohkearvuline haudelind. Osad talvitavad siin, osad rändavad vahelduseks lõuna poole. Pöialpoissi on nimetatud ka eestimaiseks koolibriks. Jah, tõesti, see surisev paigallend, mida nüüd jälgida sain, pärines justkui lõunamaisest loodusdokfilmist.
Oleksin jäänudki teda seal lummatult vahtima, ent toas ähvardas söök kõrbema minna. Pärast taas välja kiigates ei silmanud ma teda enam. Muidugi, kaua ta seda üht viirpuukrässi ikka läbi kammib, aeg oli kuskil miski uus jahipuu ette võtta.
