Metsatee hakkas laialehiste puude varjust välja jõudma. Veel üks lai jalakas, välul jumalakäpad. Metsaservas kubisesid verevad kontpuud, kibuvitsad ja teised, et kohe järg niitudele üle anda.
Septembrist 2003 on mul foto, kus siit, oksi turritavate tammede juurest algas punerdavate kurerehadega aas. Nüüd õilmitses siin aga kaunis kollase-lillakirju lillestu: segiläbi nurmenukud ja jumalakäpad. Valged maasika (muuluka?) õietäpid murus, toomingad naabruses õitevahus. Ent sääsed pistsid teravalt isegi siin päiksepaistes. Hull näljaste sääskede aasta!
Muidu oli aga maastik lihtsalt suurepärane. Lausa liialdatult ilus. Viieteistkümne aasta eest vohas siin laialdane roopadrik või sirgus kõrge rohi, seas koirohtu ja punaviljalisi kibuvitsu. Vabam oli vaid otse rannal, mis tükati graniitsillutisega kaetud. Kümnekonna aasta eest toodi siia veised peale. Näe, seal eemal meres need niidumasinad praegu seisidki. Kas põgenesid vette sääskede eest või niisama jahutasid end?
Igatahes nende hooldatud maastik on väga kaunis. Teeseljakult laskub madalmurune niit ranna poole, sekka puistatud kive, kadakatutsakaid ning üksikuid savannipuukesi. Neist päris paljud viirpuud. Viirpuu on rohkem näiteks Ölandi loodudele iseloomulik. Aga eks see Abruka näe ju igatepidi välja nagu sealtpoolt soojemast kliimavööndist siia eksinud, sestap on viirpuudegi rohkus sobivalt asjakohane. Eks pihla, türnpuud ja õunapuud kasva sekka kah.
Kagus paistis Linnusitamaa, mis kuni juulikuuni on linnureservaat. Teisal Pihelgalaiu pool nätsiku ja kadakate taga asuvat aga Abruka ainus liivarand. Kunagi peaks sellegi üle kaema. Ja niidu-kuremõõku tahaks suvel siin saare kagurannaniidul kah õitsemas näha.
Näiteks juulis 2003 leiti seal lausa sadu kuremõõga isendeid. Abruka kasvuala on erandlik, sest muidu asustab see kodumaine gladiool mandrit, eeskätt Pärnumaa rannikut, ent leidub ka mõnel pool Lõuna-Eesti luhtadel, isegi Tartu linnas.
Kahjuks teatas Helle Kesküla, mu seekordne Abruka teejuht, et olen lootusetult hiljaks jäänud. Mismoodi?
Aga sedamoodi, et alates 2006. aastast pole kuremõõka Abrukal enam leitud. Igasugu uurijad ja muidutargad on otsimas käinud, ent tulutult. Nähtavasti needsamad ilusa maastiku loonud veised on gladioolidele saatuslikuks saanud. Kuidas küll ikka nii? – ei tahtnud ma hästi uskuda. Pärnumaa rannaniitudel ju karjatatakse kah loomi, ent kuremõõgad ometigi elavad ja õitsevad sellest hoolimata. On’s karjatamiskoormus siin Pitkaninal liiga suur? Või äkki on ka metssead oma osa nende välja suremisse andnud?
Tjah, imelik on see väidetavalt sadade gladioolide väidetav täielik kadumine. Kuremõõk on suisa teise kaitsekategooria liik, aga mis loevad need kaitsed ja kategooriad… Vähemalt koerakäpad, Abruka rannaniitude uhkus, olla siinkandis endiselt alles. Tahaks neidki kord suvel näha. Ent eeskätt jäi kripeldama kuremõõkade kadumine. Ega seda hävimise juttu lõpuni ei usu, kui ise pole otsimas käinud…
