Teele Koppel,
matkasell,
www.forevernature.ee
RMK 
Teele Koppel Tõusin istukile ja vaatasin kissitades telgist välja. Kõpu tuletorn vilgutas mulle jätkuvalt turvaliselt üle lahe, aga kõrkjate vahel sahises salapäraselt. Pöörasin pilgu metsa suunas ja nägin, et rohkem kui kahemeetrise kõrkjavalli vahel keegi liigutab.
Üksi metsas olles on hirmul suured silmad. Peas hakkasid keerlema isevärki mõtted, justkui oleksin peategelane matkateemalises õudusfilmis ja kohe-kohe piiravad jahitorni ümber Hiiumaa metsades elavad müstilised elukad või mis veel hullem, marutaudis ja vihaselt meelestatud hundikari.
Jälgisin hiirvaikselt ja südame kloppides kõrkjate vahel toimuvat. Peagi oli esimene elukas jõudnud torni alla – suure pikalt etteulatuva kärsa ja ülespidi kõverdunud kihvadega püherdas ta liiva sees. Metssiga!
Hirm asendus adrenaliinilaksuga. Ma ei suutnud uskuda, et telgin üksinda Hiiumaal jahitornis ja vahin läbi putukavõrgu Mardihansule ujuma ja jooma tulnud metssigade öiseid rituaale. Tundsin end priviligeeritult, notsudel polnud minu kohalolust aimugi ja sain neid jälgida nende loomulikus olemises.
Oli see unes või ilmsi, mõtlesin hommikul ärgates, aga polnud see uni ühtigi. Öist müstilist kohtumist meenutasid veel hommikulgi sõrgade jäljed liivas ja kõrkjate sisse istutud lohud.
Meel oli erk ja valmis uuteks avastusteks, aga sama entusiasmi ei jaganud minu jalad. Põlved olid ikka veel turses ja varvaste all tulitas tummine valu. Merevees hommikukohvi juues teadsin, et targem oleks matk pooleli jätta, aga uhkus ei lubanud. Tegin koti nii kergeks kui võimalik, jätsin jahitorni alla oma telgi, madratsi ja magamiskoti ning võtsin sihiks jõuda samal päeval, ükskõik mis hinnaga, Emmastesse.
Tunnen seda matkapäeva meenutades põletavat valu jalgades veel tänagi. Mul tuli põrgukuumuses kõndida üle kolmekümne kilomeetri, millest suur osa kulges mööda sulava asfaldiga maanteed. Päike küttis lagipähe. Matkakott soonis põlenud õlgu. Mul oli lakkamatu janu ja esimest korda elus tundsin seda vastikut valu, kui higiste matkajalatsite sees lõhkevad villid. Viimaseid kilomeetreid loivasin piinavas valus ja kohale jõudes tundsin, et isegi tühjaks pigistatud sidrunis on rohkem mahla kui minus.
Mitte miski sellel matkal ei läinud plaanitult. Tundsin, et olen täielikult ebaõnnestunud, kui perearst mulle paari päeva pärast varbapõletiku tõttu antibiootikumid välja kirjutas. Pool aastat hiljem jäin ilma ka mõlemast suure varba küünest.
Tundsin, et ei lähe niipea matkale ja haletsesin end matkahaavu ravides suve lõpuni. Uuesti rajalt leidsin end alles neli kuud hiljem, langevate lehtede aegu.
