Hiiumaa muuseumi näitusel saab põhjaliku ülevaate tuulelipumeistrite kätetööst, aga leiab ka valiku lõikeid, et üks selline oma kätega valmis teha.
Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo on varem uurinud Hiiumaa erilisi kahekohalisi kiigatoole, nüüd võttis ta ette tuulelipud. Kui niisugused kiiktoolid on kogu Eestis unikaalsed, siis tuulelipud ometi on midagi nii tavalist, neid peaks kõik rannikualad täis olema – mida neist uurida?
“Selgub, et ei olegi!” vastab Helgi Põllo ja toob näite, et Eestis on välja antud ainult üks raamat tuulelippudest. See ilmus aastal 1966 ja tutvustab Tallinna tuulelippe.
“Olen läbi vaadanud igasuguseid taluarhitektuuri raamatuid, neis on parimal juhul tuulelippude kohta üks lause ja vahel pole sedagi,” nendib Põllo.
“Nii on kirjutanud [ajakirjanik Max] Edelberg 20ndatel aastatel Hiiumaa taluehitistest ja maininud, et tuulelipud on hiidlaste rahvakultuuri üks säravamaid näiteid,” vahendab ta. “Seal on ka mõned joonised juures ja öeldud, et Pühalepas on neid eriti uhkeid.”
Ka etnograaf Ferdinand Linnus (Leinbock), kes käis Hiiumaal välitöödel, nägi siin tuulelippe. “Seejärel tuleb suur tükk tühja maad ja mitte keegi Eestis ei võta tuulelippude teemal üleüldse sõna,” laiutab Põllo käsi.
Tuulelipud kõnetasid teda juba ammu – alates Edelbergi artikli lugemisest on need kogu aeg kummitanud. “Juba paarkümmend aastat tagasi hakkasin ma neid endale üles kirjutama, aga siis ei tulnud sellest veel midagi rohkemat kui mõni kaustikumärge,” ütleb ta.
Viimasel paaril aastal on ta läbi helistanud rannaäärsete piirkondade elanikud ja selgub, et praeguseks tuulelippe peaaegu enam ei ole. “Neid tuleb ette uhkete asutuste või linnalike majade iluelemendina, aga nii nagu inimesed neid siin tuule teadasaamiseks tarbeasjana kasutasid, seda enam ei ole,” nendib Põllo. Nii on tuulelippe kunagisega võrreldes väga väheks jäänud. Ja enam ei kinnitata neid pika lati otsa või puulatva nii, et hommikul köögis kohvi juues oleks kohe tuule suund käes, vaid katustele. Niiöelda ilu pärast. Tuulelippe on kinnitatud ka laevadele, kirikutele, tuuleveskitele, lipuvarraste tippu.
Materjalina on kasutatud puitu ja metalli, aga ka klaasi, kuidas täpselt, seda saab näitusel oma silmaga vaadata. Lae all ripub suur hulk papist tuulelipu lõikeid – need mõtlesid välja Hiiumaa gümnaasiumi õpilased ja muuseum on neid nõus lahkesti laenutama.
Ka on meie tuulelipud
väga põneva kujundusega. “See on üks tore uurimisteema tuleviku jaoks,” kinnitab Põllo. Kõige rohkem kohtab kalakujulisi, muidugi kui välja jätta noolekujulised tuulelipud. Populaarne on ka pealinna Vana Tooma kujutis, muidugi rahvapärases võtmes. Leidub suhteliselt palju kukkesid, laevu, luiki, koeri, hobuseid, aga näiteks ka traktor, viinapudel ja päikese käes lamav naine.
