Paap Kõlar Kuigi motoriseeritud parv tundus olevat ehitusjääkidest kokku klopsitud, suudeti omal käel randuda ja päästet keegi ei vajanud. Pardal muidugi vaid tugevad ja elujõulised mehed.
Selline dessant tekitas rannarahvas hulga küsimusi.
Kas nüüd on põgenikelaine tabanud Eestit ka mere suunalt? Kas tegu on illegaalsete immigrantide või pagulastega? Kas see ka kvootidega kooskõlas on või on inimkaubandus juba Lääne-Eestisse jõudnud? Kes küll siinkandis sellise bisnessiga tegeleb?
Ei soovi ju hiidlased rahvusvahelisele kuritegevusele kuidagi kaasa aidata.
Surf Paradiisi meeskonda huvitas muidugi eelkõige, kas vastavalt rahvusvahelistele lepetele peab nüüd hakkama seda jõuku siin üleval pidama ja kui kaua? Veel olulisem aga on teada, kas ja kui palju sellise lahke pagulasabi eest riigi poolt vahendeid eraldatakse? Millal neid tööle tohib rakendada ja kas peaks igaks juhuks alustama ülekuulamistega?
Kuna soe meri ja päikeseline Paradiisirand näisid tulnukatele meeldivat ja saabumas on kuumalaine, pole kuigi tõenäoline et pagulased Paradiisirannast niipea kuhugi edasi sooviksid liikuda. Seda reedab ka nende käitumine, millest võib järeldada nagu oleksid nad oma elu sihtpunkti saabunud.
Tulnukatel tundub ka keeleannet olevat, sest juba oli kuulda esimesi eestikeelseid väljendeid, mis ilmselt merereisil omandatud. “Päästetud, kaif, lahe baar, anna õlut, oi kui ilusad tüdrukud, kus mu Villa on, kas surfata saab” jms tuli suhteliselt soravalt.
Nagu lähemal tutvusel selgus, oli tegu küll põgenikega, aga mitte kaugemalt kui Eesti mandrilt. Nende teekond oli alanud paar päeva varem Läänemaalt Puisest. Kas nad põgenesid külma ilma, tööpuuduse, ületöötamise eest või hoopis otsisid lihtsalt head äraolemise kohta, jäägu igaühe enda otsustada, igatahes maabuti Paradiisirannas täiesti teadlikult ja ettekavatsetult. Ei läinud poolt tundigi kui kogu seltskond veepargi ja sauna mõnusid nautis.
Seitsmeliikmelise meeskonna moodustas Läänemaalt pärit sõpruskond, kes paar aastat tagasi said parvetamise idee Kon-Tiki ekspeditsioonilt. Pool tonni kaaluva parve ehituseks kulus sõpradel vaid mõni päev. Teekonnal peatuti ning ööbiti laidudel ja randades ning süüa valmistati lausa sõidu ajal.
Meeskonda kuuluvad kapten Meelis Võsu ja meeskonnaliikmed Marvel Merilainen, Veljo Ilumäe, Margus Sass, Remi Neitsov, Sven Kannistu ja Ott Sikemäe.
PAAP KÕLAR
