Päeval, mis Eesti riik saab saja aastaseks, tahaks kogeda mingit väga erilist tunnet. Umbes nii, nagu ütleb laulusalm:
Puuduta mind oma tulise palgega
nii et on ilus ja valus.
Oma silmade sinimustvalgega,
puuduta veel, ma palun.
Tõenäoliselt tuleb see päev lihtsamast lihtsam, lähedastega peolauas head ja paremat maitstes, teleri ees paraadi ja presidendi vastuvõttu vaadates, üksteisele õnne soovides.
See, millise tunde loob meis lausa ime läbi tagasi võidetud OMA RIIGI sünnipäev, sõltub igaühest endast, aga selle üle on põhjust olla õnnelik.
Jah, võib-olla pole meie riik ideaalne, aga kas mõni on?
Kui veidigi avatud silmadega ringi vaadata, näeme, et pole meie Eestil häda midagi ja eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Rääkigu selg ees tulevikku suundujad, mida tahes.
Tsiteerides riigikogu aseesimeest Enn Eesmaad: “Milline saatus ootab riiki ja rahvast, kellele miski ega keegi pole küllalt hea. Mis saab siis, kui meil tõesti raskeks läheks?”
Kas hoiaksime ühte nagu 90ndatel?
Homsel pidupäeval on lihtne ühte hoida, oma riigi sünnipäeva tähistada ja kõik koos olla lihtsalt õnnelikud.
23. veebruar 2018
