Connect with us

Varese lood

Paleochoras, Liibüa mere rannikul

Tapio Vares
Liinibuss sõitis läbi üpris lopsaka Lääne-­Kreeta sisemaa lõuna­ranniku suunas. Mööda libisesid kastanite­orud ja maasikapuude nõlvad.
Kreeta lõunarannik on järskude mäevallide rant, inimesele eluks kõlblikke lausikumaid alasid jagub väga vähe. Siiski on mõne eraldatud oru suudmesse pressinud end harvad asulad. Paleochora  on üks neist. Poolsaarel paiknev linnake on tegelikult üsna vana asula. Pool­saare künkal kohtab paeseid müüre – Veneetsia aegsed linnuse­varemed. Naabruses toretseb ortodoksi kiriku kellatorn, mis tuletas mulle Petserit meelde. Ka oli sarnaseid kirikutegelasi üksjagu liikvel. Oli 30. aprilli õhtu­poolik, idakiriku usuliste jaoks sel aastal tavatult hiline vaikne laupäev. Ühe­sõnaga, meie keeli muna­pühad, mis siin lõunas on aasta suurim püha. Rahvas liikus ringi nülitud lahjade lamba­rümpadega, varemetes püstitati autokummidest ja kaltsudest monstrumit, millele ilmselgelt kavatseti tuli otsa pista. Sellise tugeva tuulega? Hullud püromaanid!
Loojuv päike kuldas varemete­labürinti ja üles sööstvaid lagekaljuseid mägesid. Meri sinetas sügav­tumedalt. Kujutlesin, kuis Paleochora võis muiste oluline sadam olla. Kreeta sise­maalt liikusid kaubad siia rannikule, et laevadel edasi otse lõunasse Kürenaikasse (Liibüa) või kuhu iganes edasi seilata. Nüüd on Paleochora turismiasula. Ent seejuures mõõdukalt, üsna armas koht, ei mingeid tehase­mõõtu hotelli­kolakaid.
Enne varemetemäelt lahkumist avastasime nõlvalt väga üksildase mitmeladvalise kreeta datlipalmi tuustaka. Ju ta kusagilt kaugematest palmiorgudest siia linnu kõhus sattus.
Hea oli lõõtsutava tuule eest kaitsva nelja seina vahele saada. Ennist, vaevu bussist välja saanud, haakis üks rolleriga Giannise nimeline tüüp meile ligi ja vedas otse linnusemüüri juures asuva pansionaadini. Tuba oli odav, vajalikud mugavused olemas. Oh, mis õndsus peale kõva põhjaga telgis vähkremisi pehmes voodis pestult lebaskleda, veini trimbata ja telekat vaadata. Enamus turiste just sedasi reisibki. Ja ringi sõidavad rendiautoga, mille abil näeb palju ja kiiresti. Meie sõltume bussidest ja oma koibadest. Ja restoranide asemel käime toidupoodides.
Uinusin eemalt kiriku poolt kostuva papi rahustava mõmina saatel.
Ülestõusmispüha Paleochoras oli nii tähtis püha, et hiir ka ei liikunud. Või noh, peagu sedasi. Buss siiski sõitis. Kuid toidupoed püsisid kindlalt kinni. Küsisin tänaval mõne lahti oleva kohta, kuid raputati vaid kahetsevalt pead. Bussijaamast sai vähemalt küpsiseid kaasa osta, niisiis täispaastumist õnneks ees ei oodanud. Kamp mehi istus jaamahoones laua taga ja tossas ruumi rahumeeli siniseks. Nagu polekski euroliidus, vaid kusagil Lähis-Idas.

Veel lugemist:

Uudised

Kütusefirma Olerex varem ööpäevaringselt avatud Kärdla tankla sulgeb nüüd uksed juba kell 23, mis tähendab, et süüa sealt öösel enam ei saa.  Kärdla tankla...

Uudised

Kui paar nädalat tagasi pakkusid jahimehed, et vast on Hiiumaal elanud karu Saaremaale läinud, siis reedel sai Valgu kandis kinnitust, et loom pole ära...

Uudised

Hiiumaa vallavalitsus tegi kolmapäeval otsuse lõpetada töösuhe Kärdla osavalla vanema Aivar Viidikuga ja juba järgmisel päeval töötas tema asemel senine Emmaste osavalla vanem Tiit...

Külalugu

Proovigu vaid keegi öelda, et  Kärdlas asuv Jaburate küla pole küla – nimi teeb kohast koha. Seda kinnitavad tunnustatud jaburoloogid.  Jaburaid on aastate jooksul...