Tapio Vares Esmalt muidugi need puiskarjamaajäänukid. Kõrged laiad sookased ja mütakad kuused kätkevad endas jätkuvalt pisut pargilikku meeleolu. Sookask ja kuusk, veidi vähem sanglepp, haab ja mänd ongi siin niiskeliivasel endisel merepõhjal põhipuuliigid. Kuid näpuotsaga on antud ka laialehist värki. Natuke sarapuud ja tükati noore-
poolseid, veel siletüvelisi saari. Oma teekonnal leian ka kolm esimese rinde vana saarepuud. Need näevad õige uhked välja: sirge taevasse sööstev tüvi kandmas kõrgel harkjat võra. Kahjuks on kõiki vähem või rohkem kahjustanud saaresurma mõne aasta tagune puhang. Kui jalakasurm ründab vanemaid jalakaid ja künnapuid, siis saaresurm võtab ühtviisi nii vanu kui ka päris pisikesi puuhakatisi. Sellest on kahju. Muidu võiks raietega pigem saare osakaal siinkandis aina suureneda. Paraku trehvab palju kahjustatud noori saari või mõnd suisa hukkunut.
Maapind kerkib veidi, kunagi väga ammu tungis siin merre kagusuunaline neemeots. Siin ilmuvad mustikad ja männid. Üks üsna madal mänd on põlise moega. Pea siledaks kulunud korp viitab kõrgele vanusele. Sellised vanad männid on Hiiumaal kahjuks haruldased.
Lähedal haljendab tore üksik kadakas, jalam punakat sinikavõrsete sasi täis.
Teisal, muistses lahesopi viljakas mullas, ringutab oksi kõrge päikseline sookaasik. Teepervel kõrgub vägev remmelgapuu. Ladvas helendavad urvatäpid on kui tervitus märtsikuu saabumisele.
Lehtsegametsad jäävad selja taha. Maapind tõuseb pisut. Paremal pool teed on saatjaks mustika ja sookailuga männik, pahemal pool kuusik. Kuused on siin jõuliselt kaharad, üks kõrge jurakas toob meeltesse mandri võimsad kuusemetsad.
Ja juba avardub vaade põhjas üle Tubala lagedate. Tegelikult, kui külade kaarti uskuda, siis siin on paras piiride rägastik. Lage väli peaks olema ära jagatud Loja, Ala ja Tubala vahel, edelasse jääb Nõmba mets. Nelja küla kohtumispaik. Huvitav, miks terve saar sedasi siki-sakiliselt-feodaalselt ära on killustatud? Mingeid külavalitsusi ju olemas pole, kes oma piiridesse jäävaid maid haldaks.
Maaparandusvälja servas jookseb sügaval igavavõitu kraav. Või ei, ühtäkki saab see tõtliku ojakese ilme. Veerul paljastub liivamaale ootamatult paemunakaid. Ja vesi on iseäralikult hele. No muidugi, seal on ju allikas. Tean teda küll, kuid pole vist sel sajandil vaatamas käinudki.
Allikate poolest pole Hiiumaa mu meelest üldse teab mis rikas. Noh, selliste, kus vesi mullitades üles pulbitseb. Siin täpselt sedasi on. Kõrvuti kahest kohast lausa nagu pumbatakse vett välja, nii et see mügarana võbeleb ja keeb. Ammutan pihkudega vett. Jah, suurepärane allikas. Tema kõrval kasvab tumeroheline ungrukold.
Vastasveer meenutab Aafrika loodusfilme. Järsk kallak on pikalt-laialt mudaseks trambitud. Siin on metsloomade joogikoht.
Männi-kuusemetsa servas paelub pilku kümnemeetrine noor vaher, on toomingas ja türnpuu. Veel vaheldusrikkamaks läheb taamal tasandikust kerkival vallseljakul, Ent sinna ma täna ei lähe. Pöördun teist sihiteed mööda Nõmba poole tagasi.
Mõne aja pärast kerkivad vaatevälja kodumetsa tuttavad haavahiiglased.
