Tapio Vares Ühe puu viljad olid nagu pirnid ikka, teise omad aga, võta või jäta, pesueht Tšehhi leiva maitselised. Sellised tummisema, meie mõistes nagu leiva ja saia segamaitsega. Vahi leivapuud!
Kõrval kasvas sama avaliku haljasalapuuna ploomipuu, nõretades suhkrust pakatavaid ploome. Ja üle kõrge aiamüüri rippus veinipuuväät. Näppasin tumeda kobara. Viljad olid pisikesed, nagu kõigil kohapeal kasvatatavatel sortidel, ja magusad.
Head-paremat tuubil täis, asusime mäenõlva vallutama. Kivimajaline Kneždub jäi alla. Rajaservi täitsid ploomiistandused, taamal paistis veinipuude ridu. Siis tulid hooletusse jäetud istandused. Ja siis algas mets. Eemalt tundus, et pöögik, kuid ei. Kõik puha pärnad. Sekka valgepööke ja maguskirsipuid. Metsaalusel maapinnal puudus taimkate peagu täiesti. Imelik, et Slovacko reisil ei kohanud me ühtegi pööki. Kas on kolm-nelisada meetrit merepinnast siin 48. laiuskraadil nende jaoks liiga madal?
Ikka aina ülesmäge. Kuniks vaade avardus nõlvaheinamaale. Ja kohe siinsamas ta oligi: me sihtmärk, Nejedlikova oskeruše.
Päevikukirje 28. septembrist: “Peale Adameci hiidu on see meil seninähtuist kõige ilusam ja uhkem aedpihlakas. Veidi längus tüvi kolm jalga läbimõõdus, alates 10 jala kõrguselt hakkavad hargnema rõmelised jämedad oksad, mis loovad uskumatult võimsa sulglehise võra. Oksad kaarduvad peagu maani. Võra läbimõõduks saan 90 jalga, ametlik (2010) on 24 m, puu kõrgus 20 m, tüve ümbermõõt
316 cm, vanus 250 aastat. Pihlakas on viljadest tühi, maas vedeleb vaid paar kollast õunvilja.
Kõrval on teinegi kolmejalase läbimõõduga aedpihlakas, kuid tema on kahjuks täiesti surnud, koor kukub maha. Kurb pilt. Kaks uhket metsaserva aedpihla oli kord kõrvuti haljendamas. Praeguseni kaarduvad nende tüved üksteise suunas ja oksad puudutavad vastastikku nagu käed. Nüüd on elus vaid üks…
Jaa, vaat see on pihlaPUU! Meie silekoorsed harilikud pihlad ei saa ilmaski nii uhkeks. Me pihlakareisi grande finale, ütleb Erko.”
Kõndisime heinamaa ülemise servani. Vaate keskel too laiutav aedpihl, üle metsa paistmas kaugel all tasandik. Eriti hea vaade avanes kõrvalt põllumäelt. All Kneždubi punased katused ja teised asulad, teed ja põllud – nagu oleks maakaart sügavuses me ees laiali laotatud. Valgepöökide seemned propellerdasid tuules. Viirpuud punasid viljades kui tulekahi. Elulõngamütakad olid kaetud vatiste seemnekuhilatega.
Päevik: “5 pm. Soe õhtupäike siin suure imelise hiidpihlapuu all. Hea on lebada ja vaadata õhulist sulgjat lehestikku, kontrastis tumekorbaliste okstega. Sirts sirtsatab. Laialehised metsad ümber täies suveroheluses. Siin kestab veel suvi. Samas rohus lillatavad sügislilled (Colchicum). Neid on Slovackos kõikjal palju.
Kaheksa õhtul tõusis kuu ja ujutas hiigelpihla oma kumaga üle.”
