Tapio Vares Laialehises metsas andsid lisaks saartele ja tammedele tooni põldvahtrad ning isegi kreeka pähklipuud. Lopsakas heinamaa lillatas aga sügislille (Colchicum autumnale) karikatest. Muide, seesama liik on Hiiumaalgi endale kodupaiga leidnud, Palade kandis.
Siit heinamaalt leidsime järjepanu kolm üksikut aedpihlakat. Esmalt ilus laiuv, mitte väga eakas puu, tüveläbimõõt üle ühe jala. Teise aedpihla tüve läbimõõt küündis kahe jala ligi. Tema tihe sulglehine võra kubises viljadest. Sel reisil nähtuist osutus tema kõige viljarohkemaks. Korjasin mõne kobara kaasa, et Hiiumaal tuttavatele näidata KUI kopsakaks võivad selle pihlaliigi õunviljad kasvada.
Edasi tuli kolmsada aastat vana Spidurova oskeruše. Kauguste oruvaate taustal paistis ta uhkelt laiuvana. Lähemal selgus, et ta on kahjuks raugastuv. Nüüdseks on pool puud läinud, alles on üks suur peaharu. Elusoleva tüve läbimõõt on kolm jalga, maapinnast paari jala kõrguselt neli jalga. Sellest kõrgemal on surnud osa ära saetud. Tüvi on seest õõnes. Sedasi ta seal kõõlub elu ja surma piiril. Kuid kes teab, ehk venitab veel ühe aastasaja ära?
Taamal võpsiku kohal kerkis kuivanud võratüükaid. Lähemal selgus, et tegemist on taas aedpihlaga, Tomečkova oskerušega. Temagi juures on lõviga vapisilt ja kiri Pamaty strom, paraku mitte puuliiki. Millegipärast ei panda Tšehhis põlispuude juurde siltidele kirja, kellega täpsemalt tegu. On vaid vorbitud ühtmoodi sildid Pamaty strom ehk Puumälestis vms ja kogu lugu.
Tomečkovi aedpihlakas on kurb vaatepilt: puu on täiesti surnud. Tipus ühel oksal vaid mõned pruunid lehed. Seega võis ta veel vast isegi mullu elus olla? Teist sellist aedpihla me oma reisil ei kohanud: kolmejalase läbimõõduga, veel tumedat korpa küljes hoidev tüvi on päripäeva vinti keerdunud. Milline tore vana kräss, kuid kahjuks surnud… Või ei, siiski mitte päriselt! Kohe kõrval haljendab ligi poolejalase tüveläbimõõduga noorem pihlakas, kelle tumekorbaline tüvi on täpselt samamoodi vinti keerdunud. Kas on tegemist hukkunud emapuu juurevõsuga? Tundub küll. Peale jämedate põlispuude oli see ainus noorem n-ö looduslik aedpihlakas, keda me oma Slovacko reisil trehvasime. Puu kandis vilja.
Eks nooremaid puid leidsime veel küllalt, ent need on kõik inimese poolt istutatud. Näiteks see põlluveere aedpihlade rida, korrapäraste vahedega, kümmekond tükki, suuremad poolejalase tüveläbimõõduga ja kuni 8 m kõrged. Viljad ilusasti lehestikus punnitamas.
See aedpihlaallee juhatas meid Tvarožna Lhota asulase. Järjekordsesse ilusasse ketina kulgevate kivimajadega asumisse. Siit leiab muuseas oskeruše ehk aedpihlaka muuseumi. Maja ühel küljel kasvab noor viljuv aedpihl, teisel seisab kohale veetud kahejalase läbimõõduga aedpihla tüvi. Muuseum paraku lahti vaid laupäeval-pühapäeval – olime päevakese hiljaks jäänud.
Tegime muuseumiesise lauakese taga päiksepaistel rikkaliku hommikusöömingu. Vahepeal tuli üks mees ja küsis, et mis ja kes? Seletasin inglise keeles, et teeme oskeruše tuuri. Seepeale tõi meile muuseumist kaardi ja voldiku. Kusjuures peale tšehhi keele ta muud vist ei rääkinudki, kuid aru me üksteisest saime. Vene keelt ütles koolis olevat mitte õppinud, sest see oli “kuradi sovetiokupatsiooni värk”.
Siiski tuleb nentida, et mu oma oskeruše matkaradade kaart osutus ületamatuks. Netist tükkhaaval välja trükitud, kokku liimitud, üle värvitud, üle kiletatud. Tänu sellele saime teada mitme ümbruskonna iidse aedpihla nime. Viimase pärlina ootas meid ees Nejedlikova oskeruše.
