Tahaksin rääkida sellest, mis on ühe Eesti väikeettevõtja aususe hind. Fookusesse võtan maaelu ja selle toimimise ühe ausa väikeettevõtja pilgu läbi. See on sellise ettevõtja pilk, kes kala asemel eelistab õnge – et saaks ise kalu püüda.
Niisiis, ma tegin aasta tagasi endale uue osaühingu, Leisi Lapikoja, mis asub saarel ja mis pikemas perspektiivis peaks tagama selle, et mul on leib laual ja ma ei pea käsi pikal minema valda toetusi taotlema. Ma ei karda tööd, töötan pigem 80 kui 40 tundi nädalas, et hoida oma kahte osaühingut elus ja olla sõltumatu teistest tööandjatest – olla ise see, kes otsustab ja vastutab. Ma ei olegi sellest vist varem avalikult rääkinud, et lapikoda on mul muuhulgas sotsiaalne eksperiment: tahan näha, kuidas toimib üks mikroettevõte maal, mis ei ole saanud asutamiseks ega arenemiseks mitte ühtegi toetust, kuid sellele vaatamata püüab ellu jääda.
Toetuste najal elamine
Ausalt öeldes sain ma igasugu erinevatest toetustest teada alles siis, kui kaheksa aastat tagasi saarele kolisin. Mäletan, et vaatasin hämminguga pealt, kuidas üks ja teine kirjutas projekte vasakule ja paremale ning suure osa oma tegevusest ainult toetuste najal püsti panigi – igal aastal aina uued meetmed, uued võimalused saada kusagilt raha.
Ma ei olnud sellist asja mitte kunagi enne näinud. Ma olin tulnud suure linna suurest ettevõttest ja kogenud vaid seda, et raha saadakse siis, kui tehakse kõvasti tööd. Et raha tuleb klientidelt, kes tuleb ise leida – mitte Euroopa Liidu või Eesti maksumaksjalt. Oma naiivsuses olin alati arvanud, et nii elavad ja toimivad kõik ettevõtted: nii suured kui väikesed. Kuni kolisin maale elama ja nägin, et kusagil elatakse teistmoodi.
Sellegipoolest tahan öelda, et armastan Eestit ja tahan, et tal läheks hästi. Tahan anda oma panuse selleks, et Eesti riik hästi toimiks, mis tähendab, et ma tahan olla aus maksumaksja. On ju selge, et kõik inimesed ei suuda end ise ülal pidada ja selleks ongi üht hästi toimivat riiki vaja. Selleks aga on vaja ka hästi toimivat ettevõtlust: seadusi ja maksumäärasid, mis toetaksid ettevõtjat, kes tahab ausa tegevusega riigi toimimisse panuse anda.
Oleme vahest kõik kuulnud räägitavat Rootsist kui heaoluriigist ja selle riigi kõrgetest maksudest. Ma räägin, kuidas asjad tegelikult on.
Olen olnud ühe suure Rootsi firma raamatupidamise eest vastutav juba 15 aastat, seepärast oskan võrrelda ja seepärast kriibivad Eestis levivad valeväited ka väga kõrva. Vaatame näiteks sotsiaalmaksu. Rootsis on see 31,42 protsenti neile, kes sündinud 1950–1988, 15,49 protsenti neile, kes sündinud 1989 ja hiljem ning 10,21 protsenti neile, kes sündinud 1938–1949. Eestis on sotsmaks 33 protsenti – kas näete vahet?
Niisiis, mis on meil ausa ettevõtluse hind? Kes on minu lapikoja lehte jälginud, need teavad, millised on mu toodete hinnad. Olen sellega seoses näinud kaht tüüpi suhtumisi: neid, kes arvavad, et selline käsitöö peabki kallis olema, kuna mõistavad, et see on väga aeganõudev töö, ja ka neid, kes minu kõrgete hindade peale minestavad ning lähevad ostavad diivanipatju kümne euro eest. Jah, need 10eurosed ei ole küll nii peen käsitöö, aga selge on see, et 65–70eurone padi on üsna eksklusiivne ost.
Riik nöörib palju
Olen püüdnud igati vältida sularahas (loe: mustalt ja odavamalt) müümist, sest leian, et ma ei saa ehitada oma äri pettusele. Ma pean nägema, kas on võimalik ka ausalt makse makstes ellu jääda – sest ainult sellisel ettevõttel on pikas perspektiivis tulevikku. Aga kas te teate, kui palju ma maksan ühe 65eurose padja eest riigile?
See number on ei rohkem ega vähem kui 35 eurot! Kas te kujutate seda ette?! Selle 35 euro sees on siis käibemaks u 11 eurot + tööjõumaksud (kokku 38 protsenti palgale kulunud kogukulust). Arvutamisel arvestasin konkreetse padja peale kulunud tööajaga ja võtsin padja netohinnast enne maha ka materjalikulu. Ülejäänud summa rehkendasin ümber ausalt väljamakstavaks palgaks, arvestamata siinjuures, et on olemas veel kaudsed kulud – näiteks elekter jms, mille maksmiseks peaks ka midagi üle jääma.
Kui teeksin masstoodangut, siis oleks kõik hästi – aga arvestage, et ma jõuan ühel tööpäeval enamasti valmis teha vaid ühe või paremal juhul poolteist sellist patja ja ma ei ole mingi aeglane tegija. Numbritele otsa vaadates hakkan vahel väga kahtlema, kas üldse on võimalik sellisest väikesest loomeettevõtlusest ära elada.
Muide, ma ei tunne mitte ühtegi lapitöötegijat, kes täna niimoodi riigile makse maksaks: müüks reeglina ainult ülekandega, kajastaks kogu käibe, oleks käibemaksukohuslane ja võtaks teenitud tulu palgana välja. Julgen seda väita, sest ettevõtete makstud maksud on avalikud ja olen need üle kontrollinud – mitte ükski mulle teadaolev lapitöötegija niimoodi täie rauaga makse ei maksa. Rääkimata neist, kel pole firmatki ja ainult mustalt müüvad.
Võimalusi on ju mitmeid ja eks peamine mure on ravikindlustus. Aga kui sa oled pensionär, saad emapalka, kuulud mõne kooli hingekirja või kasvatad vähemalt kolme kooliealist last, kellest üks on alla kaheksaaastane, siis maksab riik sinu eest sotsmaksu ise ning sa ei peagi endale ametlikult palka maksma. Ütlen kohe ka ära, et ma saan neist inimestest aru – näen ju ise, milline hind tuleb oma tootele panna, et ametlikult palka maksta. Õiglase hinna panemine on kahtlemata suur julgustükk.
Samas on kurb sellest, et kõiki makse maksev väikeettevõtja selliste tegijatega konkureerida ei suuda. Nii tekibki küsimus: kas see peakski nii olema, et tilluke väikeettevõtlus on juba algselt üles ehitatud kombineerimisele ja maksude maksmise vältimisele? Kas poleks mitte targem, kui Eesti riigi valitsejad muudaksid maksusüsteemi nii, et ka mikroettevõtjad saaksid anda riigi toimimisse ausa panuse? Et need väikeettevõtjad, kes ausalt makse maksavad, ei tunneks endal pidevalt nööri kõri ümber!
Tahe ellu jääda
Pole imestada, et minusugused pisikesed tegijad üritavad maksta endale miinimumpalka, et siis uue aasta alguses teenitu pigem dividendidena välja võtta. Kui on valida, kas maksta 1000eurose netopalga pealt riigile enam kui 600 eurot palgamaksudena või 1000eurose dividendimakse pealt 250 eurot ettevõtte tulumaksu, siis on ju selge, kumma variandi väikeettevõtja valib. Sest tahe ellu jääda ja ise end ära elatada on suur.
Ka see on müüt, et ettevõtetel Eestis tulumaksukohustust ei ole! On küll, sest kasumi väljavõtmine on maksustatud – mis on ka loomulik ja täiesti OK. Tulumaksust pääseb vaid see kasum, mis ettevõttest välja võtmata jäetakse – et soodustada uusi investeeringuid.
Tahan hoiatada nende valimisloosungite eest, mis lubavad kehtestada 1000eurose miinimumpalga. Ilmselt kujutate nüüd veidi paremini ette, mida see tähendaks minusugustele väikeettevõtjatele: me paneksime pillid kotti ja seaksime end töötukassa ukse taha järjekorda. Õige küll, firma ainukese omaniku ja juhatuse liikmena ei laiene mulle töötuskindlustus, nii et töötukassa ukse taha tasub minna vaid ravikindlustuse, mitte töötuskindlustushüvitise pärast.
Selle järjekorraga liituksid ka kõik need palgalised töötajad, kes väikeettevõtjate juures töötavad, sest nii suure palgahüppe tegemine tähendaks hindade järsku tõstmist ja kukutaks väga paljud ettevõtjad konkurentsist välja.
Parem 100 väikest kui üks suur
Ma ei unusta kunagi ühe kunagise rootslasest tööandja õpetust: suuri kliente võib olla, aga väikesi peab olema! Sest kui ettevõttel on üks-kaks suurt klienti ja üks neist ära kukub, on firma kohe pankroti äärel. Kui aga nende paari suure kõrval on sadu väikesi, siis ühe pisikese kliendi ärakukkumine ei anna kuidagi tunda.
Täpselt samuti on ka ettevõtete poolt vaadates: kui me tahame, et elu maal säiliks ning inimesed ise end ja oma naabreid pisikeste ettevõtetega ülal peaksid, siis tuleb meil toetada neid väikesi, et nad jääksid ellu. Pigem olgu maal 100 väikest kui üks suur ettevõte. On ju teada, mis juhtub ühes vallas, kui sealne ainus suur tööandja pillid kokku paneb – näeme neid juhtumeid uudistest iga päev.
Kui riigikokku kandideerija suudab selle jutu lõpuni lugeda, siis suudab ta loodetavasti ka mõista, et mikroettevõtlus on Eesti riigile vajalik ja palgamaksud tuleks ümber vaadata. Ja siis ei tuleks ehk minusugustel maksta aususe eest sedavõrd kõrget hinda. Palun andke maainimestele õng, et nad saaksid ise kala püüda!
MAIRE FORSEL
Leisi Lapikoja omanik
