Aerusurf ehk inglise keelest lühendatud SUP (stand up paddle – püsti aerutamine), on Hawaiilt pärit veespordiala, mis viimastel aastatel ülemaailmselt ja ka Eestis kiiresti populaarsust kogunud.
Kui esimest korda aerulauale astusin, tundsin end üpriski ärevalt – ma ei ole parim tasakaaluhoidja. Olen näinud sadu pilte, kus inimesed vankumatult ja graatsiliselt aerulaual seistes päikeseloojangu poole triivivad ja tahtsin olla üks neist. Vähese harjutamise ja juhendamisega leidsin peagi oma stabiilsuse.
Jõulist ja vabastavat tunnet, mis niimoodi supilaual seistes mind tabas, toob selle spordi juures välja ka Tiiu-Triinu Tigas, kes on aerulauaga sõitnud viis aastat ning loonud Eesti esimese aerulauaklubi. Tal on sotsiaalmeedias konto, kus jagab oma hetki supilaul rohkem kui 5000 jälgijaga. Ta ütleb, et inimeste arusaam supitamisest on üsna piiratud. “Enamik arvab, et see on vaikne kalda ääres lebotamine, aga võib olla väga seikluslik – aerulauaga pääseb kothadesse, kuhu muidu minna ei saa,” sõnab Triin. “Ja seda võib teha hästi erinevalt.”
Aerulauaga sõitmine annab ainu-laadse võimaluse nii iseenda kui loodusega sügavamalt ühenduses olla. Üle vee liueldes ja vaateid nautides lõin endale sellest tegevusest hoopis uue pildi. Ranna surfiküla sobib esimeseks aerulauaIrekogemuseks suurepäraselt, sest vesi on seal madal nii kaugele, kui silm seletab.
Triinu sõnul on supitamine kõige lihtsam viis minna veele. Selleks pole vaja mingeid erioskusi, piisab teadlikkusest ja turvavarustusest. Aerulauaga saab käia sellistel veekogudel, kuhu muidu ligi ei pääse. Vesi on Triinu sõnul ka üliteraapiline. “Aerutades linnast välja kasvõi pool kilomeetrit, on juba täielik vaikus ja hoopis teine olemine,” nimetab ta põhjuseid, miks see tegevus talle nii meeldib.
Minu kogemus kinnitas kõike seda. Supitamine võib tunduda rahuliku tegevusena, kuid nõuab füüsilist pingutust, et ennast edasi lükata ja eriti veel merelainetusega. Laual balansseerimine haarab süvalihased, samal ajal kui vastu veetakistust aerutades töötavad käed, õlad ja selg. Tiiu-Triin supitab igal aastaajal. “Talvel peab lihtsalt parem varustus olema ja sõidud ei saa väga pikad olla, näiteks mitte üle kahe tunni. Ka sügisel on üliilus jõe peal käia. Võtad jõukohase istumise või seismise poosi ja midagi ekstreemset seal ei ole,” julgustab ta proovima.
Mere peal oled supilauaga Triinu sõnul veele lähemal kui paadiga ning ta leiab, et kuna inimese keha koosneb suuresti veest, on niivõrd lähedane kontakt veekoguga meile eriliselt kasulik ja teraapiline. “Kui ma käisin peale tööd supitamas, siis see maandas väga kiiresti ja läksin stressist kahe minutiga täielikku puhkuse seisundisse,” ütleb Triin. Merel sõitmine annab õnnehormoone ning Hiiumaal on tema sõnul mitmeid kohti, kuhu lauaga minna. Triinu lemmikute hulka kuulub Saarnaki laid, aga selleks tuleks kindlasti enne veele minekut vaadata tuulekaarti, et ikka turvaliselt maale tagasi jõuaks. Väga mõnus on tema sõnul Suureranna, aga ka Hopi järv (oht on, et uim võib vastu põhja käia). Hästi sobib ka Suursadama kant, kuid seal peab arvestama vähese laevaliiklusega. Veel soovitab Tiiu-Triin Kõrgessaare-Mudaste hoiuala ning Lehtma ja Kärdla sadamaid pikemaks tiiruks. Lained soovitab ta otsida pigem Surfiparadiisis.
Aerusurfaja suurim vaenlane on Triinu sõnul maalt merele puhuv tuul. “See võib su märkamatult kiiresti kaldast maru kaugele viia,” hoiatab ta ja soovitab alati enne mereleminekut vaadata tuulekaarti. Rohkem kui 6 m/s tuul, ükskõik mis suunast, vajab juba oskusi ja kogemusi, ütleb Tiiu-Triin. Samuti rõhutab ta, et turvarihm peab alati ümber jala olema. Kaasa soovitab võtta vett, päikesekreemi ja niiskuskindlas kotis ka telefoni.
Kellel oma lauda pole, saab selle Hiiumaal rentida näiteks Sõru sadamast, Kärdla sadamast, Ranna Surfikülast, või Kalana puhkekülast.
