Meenutan möödunud suve. Kärdla tänavad õhkusid lõunamaist kuumust ja paljud muruplatsid olid kuivanud. Veidi eemal oli kui paradiis: niisketel loopsudel ootasid korjamist suured mustikad, kõrvetav päike takerdus puulatvadesse, metsasahin oli parim muusika. Taimeaia kõrgete puude all vajusid vaarikavarred marjade koorma all kummargile. Sellel suvel taasavastan Kärdla ümbruse soiste metsade väärtust.
Nüüd sügisestel mätastel punetavad ja sinetavad kuremarjad on kui järelmäng palavale ja heldele suvele.
Paradiislike kohtade lähistel jõudsin sinna, kus metsas liikudes hammustad huulde ja vaatad maha. Arutult laiad teed ja kraavid, mis võtavad metsa põliselanikelt, jänestest põtradeni, võimaluse liikuda ühest metsatukast teise. Lageraielangid kui haavad meie ühises ja kallis maastikus. Lageraielaigud metsades, mis pole kasinal pinnal muutunud metsaks kümne, kahekümne aastaga. Ilmselt läheb selleks mitu inimpõlve.
Selle ilu ja valu vahel on hing täis küsimusi. Milleks on vaja sellist enneolematut purustustööd? Kas minul on õigus öelda midagi lageraie vastu? Kas Heltermaal praamile veerevad puiduveoautod toovad Hiiumaale rikkuse või vaesuse? Kas ilma metsanduse erihariduseta tohibki metsa kohta arvamust avaldada?
Mida saan teha Hiiumaa metsade kaitseks vähese raha ja suure armastusega?
Eesti Metsa Abiks (EMA) ja Hiiu Tuul kogunevad laupäeval, 13. oktoobril Kärdla kinosaali, et nendes küsimustes selgust tuua.
Kõik hiidlased ja hiidlaste sõbrad on oodatud.
INGE TALTS
MTÜ Hiiu Tuul
