Äsja ilmus Hiiumaa luuletajal Mare Murumetsal, kes tegelikult õppinud estraadilauljaks, arvult viies luulekogumik.
“Mul oleks hea meel kui see luulekogu kõnetaks inimesi ja aitaks kaasa sellise Eesti püsimajäämisele, mis neis luuletustest ja piltides on kirjas – see oleks minu suur soov,” ütles autor raamatule sõnumi kaasa.
Raamatuesitlusel Hõbekala puhkemajas rääkisime autoriga veel elust ja ärist, laulmisest ja luulest, aga ka sellest, kuidas Viljandi tüdruk Hiiumaale jõudis ja millega Hiiu noormees ta ära võlus.
Luuleraamatut “Lihtsuse lummuses” ilmutas kirjastus Paljasjalg ning seda saab osta Hiiumaa Kaubamajast Kärdla Keskväljakul ja kirjastuse e-poest.
Olen Teie luulet imetlenud – millistel hetkedel küll sellised luuletused sünnivad?
Mare Murumets: Kõik need minu luuletused on tegelikult tõsielu – see on läbi elatud hetked eelkõige. Olen kirjutanud mõnikord, kui on soovitud luuletust mingil etteantud teemal, aga see, mis tuleb enda seest ja vabatahtlikult, on minu meelest ikka rohkem väärt kui lavastatud asi. Selle tunneb ära, eriti kui keegi esitab ise enda luulet, siis mina tunnen ära, kas see on läbielatud hetk või kellegi tellimustöö. See, mida ma kirjutan, on läbielatud hetked, minu elu. Sellepärast ma väga laialt polegi kunagi tahtnud seda levitada. Kui ma käisin Otsa koolis, siis hakkasin tegema Gajanega [Kurbanova – toim] koos luuleesitlusi. Tema mängis kitarri või siis oli kontsertmeister, kes mind saatis ja kuna ma õppisin estraadilaulu, siis ma laulsin ja lugesin oma luuletusi. See oli tol ajal, 25 või 30aastat tagasi. Meie õppejõu abikaasa töötas televisioonis ja tema pakkus välja, et ma esineksin selle kavaga televisioonis. Juba tol ajal ma täiesti tundsin, et ei-ei see ei sobi mulle, siis nagu kõik teavad – nagu ma oleksin ennast kõigi ees lahti riietanud ja kogu maailm saab teada, mida ma tunnen. See kogu maailma ees avanemine on minu jaoks siiamaani miski, mida ma ei taha. Mulle meeldib olla nii nagu ma olen. Kes on enda jaoks leidnud minu luuletused, see leiab need niikuinii üles. Olen seda meelt, et ennast ei pea propageerima ja ei ole vaja endale silte külge riputada. See, kes tahab, see leiab mu raamatud ja muusika alati üles ja selleks ma ei pea tegema midagi suurt. Ma natuke pelgan inimesi ja mulle meeldib loodus. Olen oma raamatu tagaküljel teinud kokkuvõtte, millega on kõik öeldud.*
Kuulsin Teid esimest korda laulmas, see oli suurepärane. Kuigi olete laulmist õppinud, miks Teid lauljana esinemas ei kuule?
Hiiumaal ei ole sellise koostöö leidmine lihtne. Selleks peab olema inimesega lähemalt tuttav, et selliseid asju teha, aga ega mul siin palju tuttavaid ei ole. Abikaasa on. Elan oma vanainimese elu, lõppude lõpuks sain juba viiskümmend aastat vanaks ja mõtlen, et kus ma siis ikka. Oma tuttavatega veel olen koos ja teen. Omal ajal sai muidugi bändi tehtud ja käidud. See oli Hiiumaa bänd “Hädamaandumine”. Mina laulsin ja siis mängisid meil Marek Rätsep, Külli Julge, Aigor Soika, Gajane… Peale seda kui kool läbi sai ja lapsed sündisid, tuli kodune elu peale. Ja mul ei ole vajadust ennast näidata.
Mis tunne on uut raamatut käes hoida?
Väga hea tunne – luuletused on nüüd paberi peal ja kaante vahel – need ei kao ära. Kõik mu ilmunud luuleraamatud on mul alles, kodus vitriiniklaasi taga tähtsate asjade rivis. Kui külalised käivad ja vahest küsivad, siis saan neile anda.
Kui palju Teie luuletustest on viie ilmunud kogumiku kaante vahele jõudnud?
Ma arvan, et kuskil pool, mitte rohkem. On päris isiklikke asju, mis on tõesti ainult minule.
Kuidas Tõnis fotograafiani jõudis ja mitmendas luuleraamatus said kokku Teie luule ja Tõnise fotod?
Ma ei mäletagi, mis aastal ta fotograafiaga tegelema hakkas. Võib-olla kümme aastat tagasi. Lihtsalt ostis aparaadi ja proovis. Ta on hea käega ja hea silmaga. Me teame, et meil kummalgi ei ole ärivaistu ja jumal tänatud, et ei ole. Minu arust on ärimaailm julm maailm ja me ei tahagi seda. Loodus ja inimesed on minu meelest sellised haprad ja äriline asi tapab selle nagu ära.
Nii et Te ei müü oma loomingut?
Ei, ja see ei ole üldse oluline. Eelmine [luule]raamat, mille me tegime, oli Hollandis välja antud ja me tegime selle esialgu oma pere jaoks. Tahtsime, et oleks üks korralik asi, millega me ise jääme rahule, kõvade kaante ja ilusate värviliste piltidega. Jäime sellega väga rahule, aga siis hakkasid sõbrad ka tahtma ja siis me tellisime neid. Raamatu hind oli kuskil 37 eurot, aga me ei tahtnud selle eest nii palju küsida – see on ju päris kallis – ja siis müüsime neid 20 euroga. Selline äriidee. (Naerab) Näib nagu oleks kaks lolli, aga see rahamaailm ei ole minu jaoks üldse tähtis. See tõesti ei ole. Ma võin süüa lihtsalt ja käia kaltsukast ostetud riietes. Ma käingi kogu aeg kaltsupoes ja saan sealt väga ilusaid riideid. Selleks peab olema eelkõige maitset.
Millega Hiiumaa noormees Tõnis Kannel ühe Viljandi tüdruku ära võlus, et siia saarele jäite?
Arvan, et see oli tema eriline huumorisoon. Raskeid hetki on ju elus palju rohkem kui helgeid hetki ja inimene peab oskama neid oma kehvasid hetki huumoriga võtta, et neist üle olla. See mõjus tol ajal, aga ega ma ei mõelnud nii, et me hakkame koos elama – üldsegi mitte. Meesideaal on ju nooruses välja kujunenud ja minul polnud see üldse selline nagu mina ette kujutasin. Ta oli täpselt vastupidine, aga kuidagi iseenesest see läks. Tõnis on väga truu, koduhoidev ja hästi perekeskne. Eks kõik muud hetked on üle elatud ja üleannetused ära tehtud, aga eks igaks asjaks ole oma aeg – see kõik on olnud ja praegu on selline aeg.
Kas Viljandist ümberistutamine Hiiumaale oli algul ka raske?
Ei olnud. Ma ise tulin. Mäletan siiani seda esimest korda – see oli jaanipäev, 24. juuni ja ma tulin siia praktikale kolmekümneks päevaks. Tulin bussist välja ja siin oli nii lämbe, olin paljajalu ja jalatallad vajusid asfaldi sisse. Tulin bussist maha ega teadnud, kus on kultuurimaja, mitte midagi ei teadnud. Küsisin siis inimestelt, kus on kultuurimaja. Pidin seal kokku saama Ants Vahtrasega, kes oli kultuuriosakonna juhataja. Läksin kultuurimajja, seal olid kõik uksed lukus. All istusid kinomutid ja nemad ütlesid, et mine üles, me helistame Antsule ja ta kohe tuleb. Mäletan, et seal oli kraanikauss ja ma ronisin tooli peale, et oma asfaldiga kokku saanud jalgu pesta. Parasjagu kui ma jalgu pesin, tulid Ain Tähiste ja Ants Vahtras ja Tähiste küsis, mis sa siin teed. See on siiani meeles. Õhtul tegin veel tiiru Kärdlas ja mulle oli kohe selge, et siia ma jään elama – kohe mõtlesin nii. Mulle tõesti väga meeldis siin.
