Hiiumaa muuseumi fotokogu Töötuba
Isa oli suurema aja oma tööaastatest töötanud vabrikus tislerina. Tänaseni on säilinud oskustöölise tunnistus, mis on talle välja antud tööstusliku kutseoskuse ameti poolt Haapsalus. Puiduga tegelemine oli talle muutunud hobiks. Kodu õuealale oli ta selleks ehitanud eraldi majakese. See oli kolme suure aknaga valgusküllane ruum, küttega. Selles töötoas valmisid mitmed mööbliesemed: ümmargused ja ovaalsed lauad, kiiktoolid, köögipuhvetid. Ka enamus meie pere laste mänguasjadest, alates lastetoa- ja nukumööblist kuni kelkude, lumelabidate, rehadeni jne. Töötoas lõhnas alati puidu, värvi, laki ja liimi järele.
Töötoas meie omapead ei tohtinud kolada, küll võisime isa tööd uudistamas käia. Nii saime juba varakult teada tööriistade nimetused. Höövli alt kaardusid välja pikad puidu-
laastud, millest sai väikseid puutikke kasutades põimida käbiloomadele kopli ja karja-
aiad.
Isa oli mitmete huvidega. Mängis puhkpilliorkestris, viiulikooris, harrastas kalastamist, malemängu.
Isale vastu
Lõunased vabrikukella löögid kuulutasid töölistele lõunaaega. Siis võisime avada koduvärava ja lõunale tulevale isale vastu joosta. Ja sealt ta tuligi – pikakasvuline, rühikas, hoogsa sammuga. Kohtusime tavaliselt meie tänava ääres kasvava suure kase juures ja kõrge õhulend isa käte vahel oli kindel.
Uued kingad
Kevadel osteti lastele suveks alati uued jalatsid. Neid käisin koos õega isa kaasas ostmas Pika tänava vabrikupoolses otsas asuvast Palli poest. Müügileti taga toimetav onu oli isale tuttav. Nad vestlesid pikalt ja meid paluti seni endile kingad valida. Neid oli riiulil mitut värvi – sinised, kollased, punased, rohelised. Pika valimise järel otsustasin punased võtta. Õele soovitasin rohelisi, nii ka jäi. Kingad olid pealt rihmaga, mis kinnitatud läikiva nööbiga. Need sobisid väga meie uute suvekleitidega. Kleidiriide oli isa toonud Tallinnast. See oli sinisepõhjaline pressitud sits, väikeste mitmevärviliste lillekobaratega.
Jõesuu pidu
Jõesuuks nimetati veel 1920/30ndail vabrikuaegset väikest kalasadamat, mis asus Nuutri ja Liivaoja vahelisel alal. Nuutri jõe äärde oli süvendatud tiik nn paadilauter, millel oli ühendus jõega. Seal seisid kalapaadid ja mööda jõesuu soont sai Kärdla
lahele.
Otse lautri ääres oli kala-
meeste seltsimaja. Seal toimusid seltsi nõupidamised ja veedeti vaba aega, oli tellitud ajaleht, mängiti kabet ja malet. Suurim üritus oli igasuvine kalameeste pidu ehk Jõesuu pidu.
Ka selle Kärdla paigaga tutvusime õega isa kaudu. Ta võttis meid kaasa Jõesuu peole. Sisenesime peoplatsile kaskede ja vanikuga kaunistatud väravast. Peoplatsi kaunistasid traatidele riputatud lipukesed. Oli palju peolisi, kaasas lapsed. Kaldalt sai vaadata võidupurjetamist lahel. Pärast oli autasustamine. Mängis puhkpilliorkester, kus isa puhus pasunat. Müügiletist ostis isa meile maiustusi ja limonaadi. Sellel üritusel osalesin isa kaasas veel teiselgi suvel.
Jääsõit
Talvistest ettevõtmistest on meelde jäänud kelgusõit mööda kaldaäärset merejääd. Tõukekelku ei saanud selleks sõiduks kasutada, see oli üheistmeline, kuid meid oli kaks – mina ja õde. Isa oli leidnud sellele probleemile lihtsa lahenduse. Meie kahe-
istmelisele lastekelgule oli ta kinnitanud taldade pikendused, seljatoele lisaks kõrge käepideme, nii nägi see välja nagu tõukekelk, ainult kahe istmega. Kelgu talla pikendusele oli pandud jalatugi, hoo andmiseks jääl saapa alla kinnitatud näsadega raud.
Küllap oli vesi külmunud vaikse ilmaga, läbi jää võis põhjaliiva näha ja sõit oli uhke.
Vabriku jõulupidu
Riietusime pidulikult ja läksime õega isa kaasas vabrikusse. Hoovipoolsest uksest sai mööda kitsast treppi kolmandale korrusele. Seal oli tohutu suur saal. Lae ja põranda vahel olid suured tugevad postsambad. Ruumi vastasseintes suured aknad. Isalt saime teada, et see ongi nn sässaal (pügamis- ka viimistlusosakond), kus kootud kangas lõplikult valmis sai ja selles ruumis olevat töötanud ka meie ema. Saalis oli suur jõulukuusk ja pikad peolauad ulatusid ühest seinast teiseni, laudadel küpsise-, kommi- ja puuviljavaagnad. Laudade juures askeldasid tuttavad tädid. Meile valati klaasidesse punast mahlajooki. Laudadel olid ka väikesed jalaga klaasist topsid. Isa ütles, et need on tädide ja onude jaoks. Peolisi aina kogunes, kuid meie ei saanud sellel peol kaua viibida. Tädi Elsal oli pulmapidu ja seal ootas meid ema väikevennaga.
Teatavasti jäi see pidu vabrikutöölistele viimaseks suureks koosviibimiseks peolauas. Oli alanud juba ärev aeg, mis kärdlalaste jaoks muutus lausa ohtlikuks.
Sõjakeerises kaotas meie pere isa, olin siis saamas kaheksa aastaseks.
HELJU KÕMMUS
pensionär Kärdlast
