Hiidlasi on ikka olnud nende seas, kes Eesti riigipead turvavad. Nii ka praegu. Aastaid tagasi oli üks nendest ka Olari Jääger, kes tihedamalt puutus kokku Arnold Rüütliga.
„Mul on olnud au selles elus kokku puutuda kahe väärika presidendiga: Lennart Meri, kes viis meie Eesti maailmapildile oma tarkuse ja keelteoskusega ning Arnold Rüütel oma julgusega ja enesekindlusega, et Eesti saavutas iseseisvumise,“ kirjutas Olari Jääger sotsiaalmeedias. Ja kutsus president Rüütli mälestuseks küünalt süütama.

Olari Jääger. | Erlend Staub
Hakkaks eluga pihta
Palade põhikooli lõpetas Olari, tollal veel kasuisa perekonnanimega Sammal, 1984. aastal. Nagu paljud 70ndatel sündinud poisid, läks põllumajandust õppima – et saaks load kätte, raha teenima ja elu hakkab pihta. Valis tollase Kehtna Näidissovhoostehnikumi, lõpetas kooli ja võeti 1988. aastal vene sõjaväkke. Kõigepealt saadeti Dobelesse tankiväeossa. „Mõtlesin, et issand jumal, tank on ju täis kirst!“
Õnneks avastati, et Olari arstitõendile on arst kirjutanud diagnoosiks lampjalgsuse ja ta ise kurtis, et selg ka vahel valutab. „Kutsuti siis mingisse komisjoni ja küsiti, kas kokaks tahad – loomulikult!“
Edasi saadeti kokaõpilased Kaliningradi oblastisse, kus oli sõjaväekokkade kool. Eriala omandatud, saadeti Olari tagasi Riiga, kus ta oli ühes väikeses lennuvälja juures asuvas väeosas kokk-autojuht. Teenistus kestis kaks aastat ja elu oli päris talutav, ka dedovštšinat nende väeosas polnud.

Olari koos kasuisa, ema, õe ja vennaga. | Erakogu
Legendaarne esimene lend
Sõjaväest tagasi, töötas suvel kolm kuud kolhoosis, aga ajad olid juba muutumas ja Olari kuulis, et Paikusel avatakse politseikool. 1990. aasta sügisel läks ta koos teise hiidlase Kaupo Kännuga Paikuse politseikooli. Koos olid nad õppinud ka Kehtnas.
Niisama lihtsalt Paikusele sisse ei saanud – kasv pidi olema vähemal 1,78, tuli teha sisseastumiseksamid ja kehalised katsed.
1991. aasta veebruaris andsid nad Eesti politseiniku vande. Eesti Politsei kui riiklik organisatsioon loodi kaks nädalat hiljem, 1. märtsil.
Kuus aastat töötas Olari Pühalepa valla konstaablina, aasta Heltermaa korrakaitsepunkti vanemana ja siis läks tööle piirivalvesse. Peapõhjus, et piirivalvuri palk oli parem kui politseinikel. 1997–1999 kui Hiiumaa piirivalvepiirkonna alla käis ka Läänemaa, töötas Olari piirivalves infoohvitserina.
Koolivennad kutsusid linna
Iga kuu tuli tal käia Tallinnas aruandeid tegemas ja nii kaks aastat järjest. Piirivalve staap asus tollal Toompeal. Toompea lossis, seal, kus praegu asub Riigikogu, oli ka tollase Julgestuspolitsei valveosakond.
„Kui ma seal juba olin, siis käisin ka oma Paikuse koolivendade juurest läbi – nemad kutsusidki mind Tallinnasse politseitööle.“
Hiiumaalt läks Olari ära 1999. aastal ja asus tööle julgestuspolitsei valveosakonda. Esialgu käis pool aastat patrullis, järgmised pool aastat oli Stenbocki majas valveobjekti vanem.
Tol ajal renoveeriti Stenbocki maja valitsuse ja riigikantselei tarbeks. Riigikantselei kolis majja sisse 2000. aasta suvel ja valitsuse esimene istung peeti augustis.
Presidendi kaitsemeeskonna ülem tegi talle ühtäkki ettepaneku tulla presidendi pere autojuhiks. Presidendiks oli Lennart Meri ning Olarist sai Helle Meri autojuht ja ihukaitsja.
„Nad elasid juba Viimsi poolsaare otsas Rohuneemel, aga Lennartile meeldis ikkagi käia ka Paslepas, presidendi kantselei suveresidentsis, mis asub Noarootsis,“ meenutab Olari, et kui presidendipaar sõitis koos, siis tema viibis kaitseautos, mis sõidab esindusauto järel.
Vahel, kui terve presidendi pere kodust ära sõitis, tuli sõidutada ka Meride koera – ta viidi selleks ajaks turvalisse kohta, Piirivalvekoerte koolituskeskusesse.

Raamat Arnold Rüütlist. | Erakogu

Helle Meri. | Erakogu
Viisteist minutit
President Meri oli kuulus oma hilinemiste poolest, Olari aga ei leia, et Meri nii hullusti oleks hilinenud.
„Minu meelest oli see akadeemiline viisteist minutit,“ ütleb ta. „Lennart oli kirjanik ja loovinimene – kui ta mingi asjaga tegeles ja oli sellesse süvenenud, siis ta aega ei märganud.“
Kui ma esimest korda kaitseautoga sõitsin, siis mul oli selg märg. Kiirused olid suured, aga ajad olid kihvtid.
Siiski on Olaril korra tulnud Viimsist 20 minutiga lennujaama sõita. Normaalne sõiduaeg on poole pikem, kuskil 40 minutit. „Kui ma esimest korda kaitseautoga sõitsin, siis mul oli selg märg,“ tunnistab Olari, kes tollal oli vaid 30aastane. „Kiirused olid suured, aga ajad olid kihvtid.“
Lennarti aeg Eesti Vabariigi presidendina sai läbi, presidendiks valiti Arnold Rüütel ja Olarist sai presidendi esindusauto juht.
Kui ta Kadriorgu tööle läks, oli seal ees teinegi hiidlane – presidendi kantselei direktor Tarmo Mänd.

Presidendi ametiauto, mida juhtis Olari Jääger. | Erakogu
Teekonnad pikemad
Rüütli elukoht oli tegelikult Tartus ja nii tuli tihti sõita kahe linna vahet. Samal ajal ehitas Rüütel Saaremaal oma suvilat ja päris palju sai ka Saaremaal käidud.
„Lennart tegi meile üllatusi, aga Arnold suutis ka üllatada,“ kinnitab Olari ja räägib mõned lood. „President tuli, istus auto peale ja enne pani kotid auto pagasnikusse. Ma silmanurgast nägin, et tal olid kummikud kaasas. Jõudsime Saaremaale ja president võttis kummikud välja ja ütles, et tahaks oma maade piire üle vaadata. Saime aru, et ta läheb metsavahele jalutama. Kui ta tagasi tuli ja ütles, et nägi metsseakarja, tõusid meil kuklakarvad püsti. Oli varakevad ja metssigadel põrsad, ei taha mõeldagi, mis juhtuda oleks võinud.“
Peale seda juhtumit olid saatemeeskonnal Rüütliga Saaremaale minnes alati kas kummikud või tossud igaks juhuks kaasas.
Klaasipesuvesi kraevahele
„Oli ka üks, minu jaoks väga piinlik juhus,“ meenutab Olari. „Oli maakonnavisiit, jõudsime Valga maakonna piirini, kuhu maavanem oli presidendile vastu tulnud. President koos ihukaitsjaga läks õue maavanemaga kätlema. Arnold kohendas oma mantlit ja valget salli. Oli sopane ilm ja auto aknad mustaks läinud. Tahtsin aknaid puhastada, aga kui auto seisab kohapeal, siis lendab klaasipesuvee juga üle katuse ja see läks presidendile otse kraevahele. Ihukaitsja karjatas läbi raadio – Mida sa teed! – ja siis ma sain aru, mis juhtus. President Rüütel ei öelnud midagi, võttis salli kaelast ära ja viskas selle auto tagaistmele. Ja oligi kogu lugu.“
Rüütliga koos Olari Hiiumaal käinud ei ole, aga Lennartiga käis. President käis 2001. aastal hiidlastele Murtud rukkilille märke üle andmas. Olari võttis kaasa elukaaslase ja lapsed ning tegid presidendipaariga koos pilti.
Rüütli autojuht oli ta kolm aastat. Peale seda, 2003. aastal läks Olari tööle Moskvasse Eesti saatkonda. Eesti saadik oli tollal Karin Jaani ja pool aastat turvas Olari saatkonna konsulaarosakonda.
Eestisse tagasi tulles otsustas ta, et aitab küll, tuli politseist ära ja läks ühte firmasse müügimeheks. Kõige väiksema poisiga oli paar aastat lapsepuhkusel, siis uuesti müügitööl ja 2018. aastast teeb selle kõrval tööd ka politseis.
Uus perenimi
Olari ema Urve on pärit Kõpust, Olari pärisisa Käinast. Hiljem ema abiellus uuesti ning Olaril on sellest abielust kaks õde, Inga ja Olli ning vend Indrek.
Perekonnanime Sammal sai Olari kasuisalt. 90ndate algul tahtis ta perekonnanime vahetada, et võtta oma ema esivanemate nimi Brennel. Seda ei lubatud, öeldi, et liiga saksapärane. Olari kasuisal oli samuti kasuisa, Rudolf Jääger ning tema nimi tunnistati sobivaks.
Olaril endal on neli last, esimesest kooselust poeg Jari ja tütar Ingel, mõlemad kannavad ema perekonnanime Julge. „Külliga saame omavahel hästi läbi, lapsed on ju ühised – selleks, et lastel oleks turvatunne, peavad lapsevanemad omavahel hästi läbi saama,“ ütleb Olari.

Olari koos oma lastega. | Erakogu
Teisest kooselust on Olaril kaks poega, Jass Oskar ja Siim Gustav, nemad kannavad isa perekonnanime Jääger. Ka nooremate laste ema Liisiga ta enam koos ei ela, kuid lastega suhtlevad omavahel ikka: „Tänapäeval on kommunikatsioon ju lihtsalt üks nupulevajutus.“
Olari kiidab oma laste emasid, öeldes, et nad on hästi tublid. „Võib-olla lastele on emade poolt antud rohkem mõistust kui isa poolt,“ naerab ta.
Tõmbab tagasi koju
Olari pärisisa kodune koht on Nasva külas ja viimasel ajal tõmbab teda sinna aina rohkem. „Hakkasin Nasval rohkem käima peale seda kui pere lagunes,“ selgitab ta.
Alles olid seal vana maja ja kuur, nende asemele on ta nüüd tasapisi nokitsedes ehitanud suveelamise, kuid hakkama saab seal ka talviti.
„Vaikselt liigun sinnapoole, et ma ikkagi tulen Hiiumaale päriselt tagasi,“ ütleb 55aastane Olari, et selles vanuses hakkadki juba juurte poole vaatama.
Usun, et need, kes siin tüüri juures on, mõtlevad ikka hiidlaste peale.
„Isa koht Nasva külas on põline talukoht, põliste puudega, ema elab ja toimetab Kärdlas, üles kasvasin Palade kandis Reikamal,“ loetleb ta kohti, mis kodusaarele tagasi kutsuvad.
Hiiumaa asjadega hoiab Olari end vaikselt kursis, aga tunnistab, et kuna ta kogu aeg kohapeal ei ela, ei tea ta neid asju päris täpselt. „Usun, et need, kes siin tüüri juures on, mõtlevad ikka hiidlaste peale,“ ütleb ta.
Viimase aja huvipakkuvatest arengutest on tema meelest eriti ägedad Käina elamuskeskus Tuuletorn ja Viscosa Kultuuritehas.
