Hetkedel, mis tuleb leppida sellega, et meie teed on lahku läinud, ei jää muud üle, kui tuua Elvi tagasi oma mälestustes ja meenutada, kuidas aastaid tagasi kõik algas.
Elvi oli noor ja asjalik Virumaa tüdruk, kes 1951. aastal lõpetas Rakveres keskkooli, täiendas end Õpetajate seminaris ja seejärel suunati 1955. aastal Hiiumaale Käina kooli geograafia ja bioloogia õpetajaks. Vaevalt temagi siis mõtles, et sellest paigast saab talle kodu paljudeks-paljudeks aastateks.
Aga näe – leidus üks kohalik noorhärra, kes soovis Elvi Hiiumaale kinnistada, teha temast oma laste ema. Ja nagu ütleb laulusalm – “Just nii see läks, just nii see läks…” – niidud said roheliseks ning taevas ja meri lisasid teisi värve.
Kohe varsti alustas noor õpetaja tööd kooliaias. Kasvuhoones hakkas ta kasvatama istikuid ka müügiks, et saada koolile lisasissetulekut. Muidugi lisandusid uued ülesanded klassijuhatajana ja tema klass lõpetas 1957. aastal.
Küllap meenutavad oma õpetajat senini paljud Käina kandi inimesed.
Elvi armastas muusikat ja laulu, ta kuulus oma elu jooksul mitmesse laulukoori ja ansamblisse, teda on nähtud nii üldlaulupidudel kui kohalikel muusikaüritustel. Lisaks loodusele armastas ta viibida ka raamatute keskel.
Oma töös oli Elvi täpne ja järjekindel, armastas puhtust ja korda ning ega ta laste laiskust ei sallinud. Õige kah – tulid, et õppida – siis näe vaeva ja õpigi. Tundub, et see oli üks tema põhimõtetest, millest ei saanud taganeda.
Oli kord aeg, kus olime nooremad kui praegu. Siis said sünnipäeval kaardile kirjutatud järgmised read: “Ei Sinule aastake midagi loe, vahel tujutu oled, kuid süda on soe – nii rabeled, rahmeldad, toimetad, lood – ja aastaid Su teine kodu on kool.”
Sinu töö- ja saatusekaaslased, nüüdsed pensionärid Käinast