erakogu Mikroettevõtja olukorrast Eestis kõneles Leisi Lapikoja omanik Maire Forsel, kelle sõnavõtud sel teemal on juba pälvinud avalikkuse suurt tähelepanu, kuid pole veel jõudnud poliitikuteni.
Läti positiivne näide
Maire Forsel rääkis, et Lätis kehtestati mikroettevõtjatele maksusoodustused 2010. a majanduskriisi ajal, et motiveerida töö kaotanuid oma ettevõtet asutama. Samal aastal oli mikroettevõtjaid alla 3000, kolme aasta pärast juba üle 33 000. Kui 2011. aastal laekus mikroettevõtjatelt 9protsendilist maksu 12,8 miljonit eurot, siis 2013. aastal juba 39,8 miljonit eurot.
Forsel arvutas 2000eurost kuumüüki ja 720eurost netopalka näitena tuues kui palju maksab aus mikroettevõtlus Eestis ja kui palju Lätis. Nii maksab Läti mikroettevõtja riigile 2010. aastast alates
180 eurot ehk 9 protsenti sissetulekust ja muudeks kuludeks jääb kätte 1165 eurot. Eestis tegutsev mikroettevõtja peab 2000eurose käibe puhul ühes kuus maksudena riigile ära andma 759 eurot ja muudeks kuludeks jääb ettevõtjale 521 eurot.
“Maksumaksja valuläve ületamine viib maksupettusteni,” tõdes ülikoolis sotsioloogiks õppinud Forsel, kes osutab raamatupidamisteenust Rootsis ja teeb nüüdseks juba patenteeritud bareljeefpatju Saaremaal Leisis.
Tahaks olla aus
Forsel ütles, et näeb sageli, kuidas toetust saanud mikroettevõtjad ei maksa tööjõumakse ega üldse mingeid makse, kuigi Facebookis reklaamitakse, et müük läheb väga hästi. Ta imestas, kuidas seda julgetakse teha, sest ka maksuameti töötajad võivad ju Facebooki postitusi lugeda.
Põhiprobleemiks, miks ettevõtjad makse maksta ei taha, nimetas ta fakti, et Eestis on maksustatud (tööjõu)kulud, mitte tulud. “Kui sa alustad, on sul suured kulud ja sa pead kohe poole sissetulekust maksudeks ära maksma – sa ei saagi kasvada, sest maksude maksmine paneb su kasvule stopi peale kohe alguses,” selgitas Forsel.
Forsel on oma kevadel Facebookis ja mujalgi ilmunud maksuteemalisele artiklile saanud rohkelt tagasisidet, et tegelikult tahaksid paljud ausalt makse maksta, kuid siis ei jääks enda äraelamiseks piisavalt järele. “Tegelikult on neil paha tunne ja nad tahaks ka, et kõik oleks ametlik,” vahendas Forsel.
Ta tõi näiteks rannakaluri, kes ütles, et juhul, kui ta müüks kogu oma toodangu ametlikult maha ja paneks ka kirja, oleks tal oma peret väga raske toita. Seepärast ta poole püügist näitab ja poole jätab näitamata.
“Maal elatakse väga palju sularahast, mis tuleb eraisikutelt,” kinnitas Forsel ja tõi näiteid Rootsist ja Suurbritanniast, kuidas nn musta raha osakaalu majanduses vähendada.
Forsel rõhutas ka asja psühholoogilist poolt, tuues näiteks Minnesota maksuameti katsed parandada elanike maksukäitumist. Rohkem kui jutt selleks, milleks riigi kogutud makse kasutatakse, motiveeris
inimesi ausalt makse maksma teiste maksumaksjate eeskuju. “Kui norm on see, et maksud on makstud, siis enamik inimesi käitubki nii.”
Julgeoleku küsimus
Forseli teine oluline sõnum oli, et ettevõtluse arendamine Eesti maapiirkondades, on ääremaade arenguvõimalus ja ühtlasi riigi julgeoleku küsimus.
“Sada väikest tegijat maal on olulisem kui üks suur, sest kui see üks suur läheb pankrotti, on see väikeses vallas või saarel sotsiaalne katastroof, aga kui on sada väikest ja neist kaks-kolm ära kukuvad, siis see suures plaanis midagi ei muuda,” selgitas Forsel.
Ta võrdles, et kui praegu elab linnades 70 protsenti Eesti elanikest ja maal 30 protsenti, siis enne teist maailmasõda oli see suhtarv vastupidine. “Me peame midagi ette võtma, et inimesed tuleks maale tagasi. Miks Eesti riik suurendab kaitsekulutusi? Miks NATO väed tulevad üha enam siia sisse? Nad valmistuvad millekski, aga nad ei suuna oma rahvast selleks valmistuma. Kui tulebki mingi konflikt,
on linnaelanikkond kõige haavatavam ja erinevalt eelmisest korrast ei ole neil kuhugi minna,” arutles
Forsel.
