Margus Kastein Vanaema-vanaisa keelust hoolimata oli ülevalt pööninguluugi vahelt palvetuppa piiludes tunda õhus hõljuvat salapära ja pühadust. Aga ainult niikaua, kuni häälest ära vana harmoonium esimesed väsinud kääksud tegi. Selline paistis Lepiku palvemaja kõige püham nädalapäev kaheksaaastasele poisikesele millalgi seitsmekümnendate aastate teises pooles.
1933. aasta 1. jaanuaril rajati vanaonu Eedi (Eduard Pruul) juhtimisel meie rehetuppa Harju baptistikoguduse Lepiku osakonna palvemaja. Rehetoa seintelt saeti maha parred, tillukesed reheaknad asendati moodsamatega, rehesuitsust tahmunud seinad kaeti puidust portede ja käepärase tapeediga. Külapuusepad valmistasid kantsli ja hulga puidust lihtsaid pinke, lisaks ehtisid jumalakoda mõned küünlajalad, seinakell ja valge laudlina. Vana madal ukseava raiuti uhkeks kahepoolse uksega sissekäiguks. Ema Liisa koos üheksa lapsega kolisid kambritesse, et jumalasõna levitamiseks ruumi teha.
Rudolf Veevo, Harju baptistikoguduse pastori käsikirjaliste mälestuste kohaselt sai palvemaja ametliku kasutusloa siiski kolm aastat hiljem. Koguduse protokollis nr 13, 27. detsembrist 1936 on seitsmenda punktina märgitud: “Tänasest päevast alates avab Harju Baptisti Usuühing palveruumi Lepiku külas Liisa Pruulile kuuluvas “Laikivi” nr. 87 talus. Usulisi koosolekuid võib seal pidada igal ajal, koosolekute eest vastutab Harju Baptisti Usuühing.” Selgituseks, Laikivi talu oli Lepiku-Mihkli talu ametlik nimi.
Siis algas sõda. Sõjaga koos tulid venelased, kes tahtsid öömaja – loomulikult palvemajas. Ja siis olid kohal sakslased, kes ajasid venelased välja. Seejärel tulid jälle venelased, kes võtsid küla kõige suurema toa mõneks ajaks taas enda valdusse.
Koduloouurija Enn Veevo andmetel sai Lepiku kogudus iseseisvaks alles 1945. aastal, kui uus võim nõudis usuühingute osakondade registreerimist iseseisvana. Samal aastal liideti baptistide ja priiusuliste ühingud kokku Evangeeliumi kristlaste ja baptistide koguduste (üleliidulisse) liitu.
Järgnevatel vastuolulistel kümnenditel oli Lepiku-Mihkli palvemaja kohaliku talurahva vaimutoidu oluliseks viljaaidaks. 1949. aastal märgiti usuühingu protokolliraamatus, et üldkoosolekust võttis osa 26 täieõiguslikku koguduse liiget. 1969. aastal oli koguduse liikmete arv kasvanud 41ni. 1983. aastal oli koguduses 22 täieõiguslikku liiget.
Pikki aastaid kuulutas Lepikul jumalasõna Sõruotsa tuntud kalur Otsa Joonas (Joonas Kodumägi).
1975. aastal võttis püha missiooni üle presbüter Bernhard Mäe, kelle igavikku lahkumise järel 1991. aastal hakkas koguduse liikmete arv kiirelt vähenema. 1993. aastal oli neid alles jäänud vaid üheksa ja Lepiku kogudusest sai Nurste baptistikoguduse osakond. Viimased jumalateenistused toimusid Lepikul 1995. aastal Kalju Järva eestvedamisel. Lisaks piiblitundidele peeti palvelas kuue aastakümne jooksul ka pulmi, peiesid, juubeleid ning muid tähtsamaid kogukonna sündmusi.
Tänaseks on vanast palvemajast saanud taas meie pere kodu, kus oleme püüdnud säilitada ammuste aegade mälestusi ja väärikust. Mitmed esemed, nende hulgas Jaan Tuuliku altarimaal, on annetatud Sõru muuseumile sõnadega: “Aastakümneid palvelas helisenud harmoonium ja keelpillid on antud hoiule muuseumile seni, kuni tuleb uus ärkamisaeg.”
Lepiku palvemaja 85. juubeliaastal on meie perel suur au tutvustada vana ja väärikat jumalakoda. Teisel jõulupühal, 26. detsembril kella 10–16ni avame üheks päevaks oma kodu uksed kõigile huvilistele. Sisustame vana palvemaja sarnaselt selle ajaloolisele väljanägemisele ning tutvustame säilinud fotosid ja esemeid. Lugusid talurahva religioossetest rännakutest vestab koduuurija ja pastor Enn Veevo, jõululaule esitavad Nurste koguduse muusikud Heli Lindmäe juhendamisel. Pererahvas pakub kohvi ja küpsiseid ning tutvustab lähemalt 1876. aastal ehitatud kodumaja ja selle ümbruskonda.
Palume tulekust ette teatada telefonil 5043 016 või meilil margus.kastein@gmail.com
Lepiku palvemaja asub Emmaste-Mõisa-Sõru tee ääres, Lepiku külas, viimane maja paremat kätt.
MARGUS KASTEIN
PIRET LAURI
