Tapio Vares Kõige suurejoonelisem on karikakujulise võra ja sileda vaolise tüvega kaukaasia tselkva. Jaapanis on aga üks soosituim haljastuspuu omamaine jaapani tselkva. See liik on esindatud paaris kohas ka Lednice pargis. Tõttöelda on tegu üsna tagasihoidliku välimusega puuga, viljadki vaevumärgatavad rohelised kribalad. Kuid ikkagi tselkva!
Tselkvad olid enne jääaega Euroopas laialt levinud, kasvades koos tulbipuude, magnooliate, ambrapuude ja teiste nüüd meie mõistes eksootidega. Ohjah, kui vaeseks on jääaeg riisunud Euroopa metsad.
Teele ette jäi kõrge laiutava ebakorrapärase võraga kreeka nulg, leidus läänetseltiseid. Muide, tseltised on nüüd jalakaliste sugukonnast sootuks kanepiliste sugukonda paigutatud.
Igihaljad kurdlehised lodjapuud kujundasid 5 m kõrguseid mütakaid. Pukspuutihniku tagant kerkis liibanoni seeder.
Kagu-USAst pärit põõsasja kasvuvormiga väike hobukastan (Aesculus parviflora) kandis siin erinevalt Kesk-Poolast Rogowist korralikke vilju, mille sees oranžid läikivad nn kastanimunad. Nojah, Määrimaa on ikka lõunapoolsem ja soojem kant kui Poola. Mõistagi korjasin vilju kodus külvamiseks kaasa.
Samamoodi ahnitsesin kaukaasia tiibpähklipuu (Pterocarya fraxinifolia) seemneid. See juurevõsusid andev sulglehine ja rippuvate pikkade vilikondadega puu on nagu tselkvadki üks jääajaeelse Euroopa liike, kes nüüdseks on ellu jäänud vaid sooja niiske kliimaga Kaukaasia ja Kaspia Hürkaania metsades. Levila läänepoolseim eelpost ulatub muide üsna Istambuli lähistele.
Muidugi ei puudunud pargist plaatanid, tulbipuud ja soosekvoiad. Viimased on tiigikaldal maast ka mõne hingamisjuuretüüka välja turritanud. Kaardil märgitud mammutipuu osutus aga alles 4 m kõrguseks, pealegi laia plaatani all.
Omapärane puu on mooruseliste sugukonda kuuluv makluura, kelle kodumaa asub Texases ja Oklahomas. Emaspuud kasvatavad krobelisi rohelisi vilikondi. Vägevad, nagu hiiglaslikud veidrad apelsinid. Lednices võisime neid elusuuruses puu alt korjata. Paraku pole need söödavad. Pealegi hakkas vili pisemagi vigastuse korral kleepuvat piimmahla lekkima, mistõttu selle suveniiriks kaasa võtmisest loobusin. Olen makluurat üritanud aastaid ka oma aias kasvatada, kuid ikka külmub ta tugevasti tagasi.
Paaris kohas trehvasime sootamme (Quercus palustris).
Sel USAst pärineval tammeliigil on väga sügavalt lõhestunud lehestik, mistõttu võra näib õhuline. Juba oli märgata esimesi sügispuna laike neis puis. Korjasin mõned pisikesed ümarad tõrud taskusse. Soisel Hiiumaal peaks sootamm olema üks õige valik!
Siis oli seal tõeliselt vana harilik elupuu. Vaolise tüvega ja nii eakas, et koorenarmad puha maha kulunud.
Jalgraja äärde oli istutatud noor idapöök (Fagus orientalis). Peale kevadist Kagu-Bulgaaria reisi sai sellest suurelehisest pöögist üks mu lemmik.
Ja siis oli seal minareti läheduses üks poogitud ‘Pseudoturneri’ tamm. Tegu on hariliku ja iilekstamme talihalja hübriidiga. Ainus talv läbi haljendav tamm, kes suudab edukalt Kesk-Euroopas kasvada! Paraku on Lednices asuv sordi esindaja vist liiga plaatanite varju jäämas.
Nii me aina vantsisime. Ikka saarelt saarele, mööda sildu ja kaugusesse looklevaid pargiteid. Lõpuks tundus see kõik mulle liiga pika ja laiana, lausa suurushullustusena. Muudkui uued veepeeglid ja aasad, üha suuri plaataneid, tulbipuid ja teisi. Kiskus üheülbaliseks, korduvaks. Ei üllatanud enam isegi jalase tüveläbimõõduga põlised jugapuud.
Sellesse hiidparki peaks minema puhanuna, kaks kätt taskus. Mitte nagu meie, mitmepäevase trampimise järel ja raske kott seljas. Kiire oli ka, kell sai juba kolm peale lõunat ja oli plaan enne pimedat bussiga veel Palava mägedesse jõuda. Sealt üle tiigi ja puudemüüri raiutud vaatesihi otsas kauguses paistiski üks Palava mäehari. Jaapani aianduses kasutatakse taolist laenatud vaadet sageli.
Tõesti, sellises pargis peaks olema palju aega. Jalutad veidi, istud vahepeal pingil, et nautida rahulikult mõnd maastikuvaadet või põlist puud. Meil läks asi konveierilindiks kätte ära. Praegu, mitu kuud hiljem kodus neid ridu kirjutades, tekib igatsus: kui nüüd saaks seal pargis ringi käia! Kõigi nende jugapuu- ja pukspuuhekkide vahel, kõrgete soosekvoiade, plaatanite ja tulbipuude all. Kuid seal oli lõpuks vaid tülpimus – ei jaksa inimene kogu aeg täiel rinnal hinnata seda, mis tal hetkel käes, mis parata.
