Eesti vabatahtlikud enam kui 30 paigas on juba pununud ligi 2000 ruutmeetrit varjevõrku, mis saadetud Ukrainasse rindele. Nüüd on oskused saarele toodud ja ka Hiiumaa vabatahtlikud saavad Ukraina sõjaväele varjevõrke punuda.
Jaana Ratas, kes on Eestis varjevõrkude algatuse üks vedureid, viis laupäeval Lauka seltsimajas läbi esimese varjevõrkude valmistamise töötoa. Tema sõnul on Ukraina sõjaväe varjevõrkude vajadus suur ja vastutasuks saame teadmise, et nii mõnigi sõdur on elus ehk just tänu meie panusele.
Töötoas õpetas Ratas, kuidas kaitsevõrku punuda ning milliseid kangaid ja värve sobib kasutada, et koolituse läbinud saaks need teadmised omakorda teistele edasi anda.
Jaana Ratase sõnul oli esiotsa Hiiumaal raske eestvedajaid leida ja ainult Käinas elav Aija Klee pidi praegu võrkudega tegelema. Teema noppis üles Kõrgessaare osavalla vanem Niels-Peter Rattiste, kelleni jõudis info Hiiumaa organiseerimisraskustest läbi tema õe Catherine’i, kes ise Tallinnas varjevõrkude punumisel kaasa lööb. Rattiste võttis kohe Jaana Ratasega ühendust ja kutsus ta Hiiumaale esimest töötuba läbi viima. Jahtklubi Dago klubiülema Kai Kallase abiga leidis Rattiste ka esimesed mõrralinad, millest varjevõrke punuda. Töötuppa kutsuti osalema inimesi nii Loode-Hiiumaa külade seltsist, Kõrgessaare noortemajast, Kõrgessaare päevakeskusest kui käsitööklubist Lauka Lapimutid, mida veab eest Lauka põhikooli õpetaja Siret Lahemaa.
Kodanikualgatus Aitan Kaitsta
Jaana Ratas rääkis, et kui algas sõda Ukrainas, tahtsid kõik neid aidata, nii ka tema. Ta sattus nägema oma Läti sõprade postitust sotsiaalmeedias, kuidas nemad varjevõrke teevad. “Ja siis me koos moekunstnik Anu Lensmendiga mõtlesime, et see on meie reaalne abistamise võimalus,” ütles Ratas. Kõigepealt uurisid nad kaitseväest, kas võrke ikka on vaja. “Sealt saime vastuseks, et väga-väga on vaja, hakake aga tegema.” Tegemisõpetust uurisid nad lätlastelt, kuni ühel hetkel avastasid ukrainlaste varjevõrkude tegemise õppevideod. Viisid end tööprotsessiga kurssi ja nii see käima läkski.
Nüüdseks on Facebookis loodud grupp “Aitan kaitsta”, millel jälgijaid juba ligi paar tuhat. Grupis jagatakse infot töötubade kohta, kogemusi ja vahendatakse infot. Kaitsevõrke Ukraina sõjaväele teevad vabatahtlikud Lätis, Leedus, Belgias ja isegi Valgevenes, kus selle eestvedajaks on opositsioon.
Jaana ise on nii pühendunud sellele tegevusele, et võttis põhitöökohalt, kus tegeleb arheoloogilise tekstiili uurimise ja konserveerimisega, lausa puhkuse.
Vanade kalavõrkude väärindamine
Käsitsi valmistatud varje-, kamuflaaž- ehk maskeerimisvõrk on sõjaväes hinnatud, sest seda on raskem tuvastada kui tööstuslikku. Jaana selgitas, et varjevõrgu eesmärk ei ole katta varjatavat paksu tekina, vaid n-ö lõhkuda suured ühevärvilised pinnad väiksemateks ühikuteks, sest siis hajutab valguse ja varjude mäng objekti maastikus ära.
Alusmaterjalina kasutatakse erinevaid võrke, näiteks polüamiidist ehk kapronist mõrralina või linnuvõrke, millesse põimitakse kangaribasid ja -tükke.
Hiiumaal võttis üks vabatahtlikke, Kai Kallas ühendust Hiiu Kaluriga ja ettevõte andis varjevõrkude punumiseks kasutamisea lõpetanud kalavõrkusid. Jaana sõnul on need suurepärased varjevõrkude alusmaterjalid, kuna on vastupidavad ja sobiva värviga. Sobivaimad on suure silmaga, tugevast materjalist võrgud. Sobib kasutada mõrralina, mis on polüamiidist ja sisaldab tekstiilkiudu. Oluline on, et see ei ole tehtud plastist ega tamiilist, mis päikese käes pehkivad. Võrgusilm peaks olema vähemalt 2–3sentimeetrine, et sellest saaks sakilist materjali läbi tõmmata. Hõredama võrgu eelis on kergus. Keskkonnast üldmuljelt tumedam (aga mitte must!) võrk on parem kui keskkonnast heledam.
Kui keegi nüüd tahaks annetada oma kuuri all seisvaid võrke, siis vanadele võrkudele tuleks enne teha vastupidavustest – võrk ei tohi tugevasti tõmmates katki käriseda, sest varjevõrgud saavad objektil koormust! Kohe kindlasti ei sobi uuemat sorti tamiilist (plastist) kalavõrgud ja nakkevõrgud ei sobi üldse.
Jaana sõnul on nad palju nõu pidanud sõjaväelastega ning saanud selgeks, et väiksema võrgu optimaalsed mõõtmed: 3×6 meetrit ja suurema võrgu puhul 6×9 meetrit. Kui keegi leiab väiksemaid võrgutükke, siis ka neid saab kasutada tükke omavahel kangaribade abil ühendades.
Värvitoonid äärmiselt olulised
Varjevõrkude tegemisel tuleks kangaste värve valides valida kahe värvigamma vahel ja omavahel neid segada ei tohi. Võrk peab olema kas tumeda üldmuljega rohekas-pruunikas või heledam, oliivjates toonides, mitte mõlemat korraga. Hallid ja pruunid toonid on universaalsemad ja sobivad erinevatesse keskkondadesse.
Need värvivalikud on aegade jooksul ära proovitud ja valikus olevad toonid sulanduvad kõige paremini loodusesse. Kõikides kohtades, kus varjevõrke punutakse, on värvinäidised olemas. Nii saab see, kel endal pole aega võrkusid punuda ehk oma riidekapid läbi sorteerida ja panustada punumismaterjaliga. Kindlasti tuleks enne kanga toomist endale selgeks teha, mis sobib, mis mitte. Kevadel on eelistatud nii-öelda porise looduse toonid. Kangaid hinnates tuleb kasuks teadmine, et võrk peab olema võimalikult kerge. Hästi sobivad näiteks kerged kardinakangad, nagu vuaal, läiketa vooder, kleidikangad, õhuke trikotaaž, impregneerriie, voodipesu ja triiksärgid. Kindlasti ei sobi sädelevad, läikivad, trüki- või sissekootud mustriga kangad, valge või heleda tagaküljega kangad. Kui kellelgi on vanu laigulisi kaitseväe mustriga riideid, siis need on eriti head.
Teekond rindele
“Ega me kogu aeg sinna varjevõrke vii, kogume kokku tehtu ja kui parajasti Ukraina poole on transport teel, siis nendega saame saata,” selgitas Jaana, et tegu on väga suure logistilise väljakutsega ja selleks, et võrgud kohale jõuaks, tehakse koostööd mitmete organisatsioonidega. Kokku kogutud võrgud vaadatakse enne veelkord igaks juhuks teadjamate poolt üle. Vajadusel pisut parandatakse, kui näiteks on liiga heledat kangast pandud, siis see asendatakse. Võrkudele pannakse nöörid, need rullitakse hoolikalt kokku ja saadetakse teele.
Töötube tuleb veel
Peagi saavad huvilised osaleda järgmistes varjevõrkude punumise töötubades. Kindlasti toimuvad need Lauka seltsimajas, kus võrgu punumise raam olemas ning ka laudade peal saab punuda. Samuti on olemas arvestatav kogus sobilikku materjali. Veel on kavas punumisvõimalus luua Kõrgessaarde. Eestvedajad loodavad, et ka Kärdlas leitakse võimalus varjevõrkude töötubade läbiviimiseks. Töötubade toimumise aja kohta lubasid eestvedajad anda peagi täiendavalt infot.
Töövõtted on niivõrd lihtsad, et igaüks saab selle kiiresti ära õppida. Kääridega lõigata oskab vast igaüks, juhendaja näitab ette, kuidas kangas õigesti ribastada ja punumine on sisuliselt kangaribade aukudest läbi põimimine. Värvide sättimise ja soovituslikud kujundid näitab juhendaja esmalt ette, ka need on lihtsalt õpitavad. Põhiline on meeles pidada, et ei tekiks liiga sirgeid jooni, sest looduses esineb neid harva ning liiga suuri ja tihedaid ühevärvilisi värvialasid. Valmis varjevõrk on kangaga kaetud umbes 50 protsendi ulatuses.
