Margus istub kodus Soonlepas ja arvab, et igasugu tähistusega aastad on tore ettevõtmine.
Suur maast-laeni aken avab vaate Soonlepa lahele ja metsatukale, kus elavad igasugu loomad, kes aeg-ajalt tulevad vaatama maja ja selle asukat. “Tulevad šotlased, bämbid, mõni jänes jookseb mööda. Väga ilus on,“ kirjeldab ta.
Margus istub laua taha ja jagabki oma mõtteid kultuurist ja kunstist.
“Hea, et kultuurile tähelepanu pööratakse. Nüüd õpetajate streigi valguses peame oma suhtumise kultuuri jälle ümber mõtestama. Arvati ju, et kultuur on selline tilu-lilu. Koroona-aeg, kui kõik olid sunnitud oma koopas olema, näitas, kui suur oli tung välja just kultuurist osa saama, inimene on ju sotsiaalne loom. Küsitakse, et miks lapsi tuleb teatrisse tuua, milleks lastetükke lavastatakse? Aga selleks, et lapsi tuleb harida, et nad õpiksid teatrit vaatama ja siis suurtena tuleksid ise juba teatri juurde.
Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha. | Eike Meresmaa
Ei peagi aru saama
Sama lugu kunstiga. Kui me kultuurisaadet OP tegime, siis kõige nõrgem osa minu jaoks oli kunst. Mul oli väga raske inimestega sellest rääkida. Mina olen sellise klassikalise kunsti austaja, kellel käelist tegevust üldse ei ole, nagu Mamma ütles.
Kui ma näen, kuidas inimene joonistab või maalib seda ruumilisust, mida enda ees näeb, siis minu jaoks on see müstika. Moodsasse kunsti, sellistesse performansite tegemisse, suhtun ma ettevaatusega. Kui vaatad, kuidas inimene on väänanud mingi toru, siis ma ei tea, mis selle inimese peas oli seda tehes. Ja mul pole sellega asja.
Kui keegi siin, minu kodus äkki suu mulda täis paneb ja sinna taime istutab, siis ma oleksin üsna ehmunud, et armas inimene – mis su peas toimub. Kunstisaalis ei oska ma sellise kohta samuti midagi öelda ega arvata. Ma ei tea ju, miks ta seda tegi. Seda tuleks siis lahti seletada, aga kas see on seda vaeva väärt?
OPis oli meil väga huvitavaid esinejaid, kes põnevalt oma kunstist rääkisid. Aga oli ka inimesi, keda kuulates tuleb meelde muinasjutt kuninga uutest riietest, kus keegi ei julge öelda, et midagi on valesti.
Kunst peab vaatajaga suhestuma. Muidugi vaatajaid on ka mitut sorti, kõik ei peagi olema arusaadav just minule või temale. Teatriga sama lugu. Tihti ollakse pahased, et ei saadud oma projektidele toetust. Aga sinu etendus peab äratama huvi. Kui seda ei ole, siis pole midagi teha.
Käisime mõni aasta tagasi Kärdla kinos vaatamas filmi Ülo Soosterist, mis oli nii huvitavalt tehtud, et ma tunnen nüüd Soosteri tööd ära, kus iganes neid näen, ja need kõnetavad mind. Üks kunstiliik tõstis esile teise, sest filmi tegijal oli oma suhe maalidega, mis aitas ka vaatajal nendega suhestuda.
Talvised hõllandused, etüüd jääst ja tarbeesemest. | Margus Tabor
Lavakunst peab olema hea
Hiiumaale ja inimestele on kadakad väga olemuslikud. Muuseumis avatud Valev Seina näitus “Saalis ainult kadakad“ toob meelde suvised sõjaväe-etendused Kärdla sadamas. Kristjan Suitsule, meie etenduse kunstnikule, rääkisin, et tahaks lavale kodust nurgakest igatsusest Hiiumaa järele, kus oleksid kadakad ja kaltsuvaip. Ja nii sündisidki ratastel veerevad kadakad. Teatris peab kunst olema funktsionaalne, see peab kogu etendusega kaasa mängima. On olnud kordi, kus lähed lavale ja taipad, et dekoratsioon ei toeta lavastust. Illusioon, mis luuakse, peab olema nagu päris. Kui Tahkunas tegime Tuulesaarte etendust, siis piisas paarist toikast aia taga, et luua mulje Marseille sadamast. Inimesed käisid küsimas, et kas seal ongi sadam!
Hiiumaa kunstist rääkides, siis igal aastal ma ootan, mida teeb Maret Kukkur Reigi pastoraadis. Eriti meenub tekstiilinäitus, mis paar aastat tagasi oli. Kui huvitavalt räägib ta lugu, mis on seotud pastoraadi ja Hiiumaaga. Mul ei ole kardinaid akna ees, aga kui kunagi peaks neid tahtma, siis Mareti Kalevipoja tekstiga kangad võiks need olla. Ka sellel aastal avatud Viskoosa tehas on maailmaprojekt. Hea, et nad said oma ideedele rahastuse.
Suvel ei jõua ma kahjuks palju kunsti nautima. Ma tulen ju Hiiumaale selleks, et teatrist eemale saada. Mind kohe “häirivad“ (heas mõttes) Soonlepa mõisa teatriprojektid, et nad on nii lähedal, vaevalt kilomeetri kaugusel. Ma ootan seda hetke, kui olen päriselt Hiiumaal elamas, ja saaksin öelda, et lähen mandrile teatrit vaatama. Et oleks selline eriline minek.
Fotograafiaga saan tegeleda nüüd, kui telefonide objektiivid lähevad järjest paremaks ja paremaks. Ambitsiooni fotonäitust teha mul ei ole. Küll aga tahaks teha kalendri šoti mägiveistega, need mulle meeldivad. Viimane kunstiprojekt juhtus selgest lohakusest. Sügisel, kui sauna tühjaks tegin, siis jäi ämbrisse veidi vett koos kopsikuga. Külmaga see jäätus muidugi ja kopsikut ma kätte ei saanud. Jäätunud vee sain ämbrist siiski välja, panin õue peal talle küünla taha ja performans missugune.
Sõbralt sõbrale kehtib ka maalides. Maalil on kujutatud Marguse näoga rändmunka, kel käes kirjarull – palvekiri reisiraha eraldamiseks kõikide pühakute nimel. Maali autor Piret Kalda. | Eike Meresmaa
Kohtumine Wiiraltiga
Pintsel mul siiski peos püsib. Kui ma sauna ehitasin, siis mõtlesin, et Pühalepa triip peab seal kuskil nähtaval olema. Ükskord tuleb mulle meie koduvalla Selveri ukse peal vastu teatrikunstnik Mae Kivilo – meie lapsed käisid koos koolis – ja lubas aidata. Ta läks mandrile ja ostis Pühalepa küüdukirja värvikoodide järgi värvid. Nii ma hakkasingi rõõmsalt triibutama sauna, peldiku ja nüüd ka maja seinal.
Minu teine kunstiprojekt oli koostöös ehitajaga selle maja disain, olime koos Kaspar Kibuspuuga sisekunstnikud. Ta on väga hea maitse, silma ja käega. Ehitajaga arutasime ja vaidlesime ning tihti oli temal õigus. Aga mitte siis, kui vannitoa seinale tapeeti tahtsin. Jäi nii, nagu ütlesin – mul oli see õigus! Tema siis valis ülejäänud seinte ja liistude värvi vastavalt tapeedile. Elutoa liistudest telekaseina kujunduse tegi Kaspar, sai asümmeetriliselt väga hea.
Kodu on veel nii uus, et alles täidab end kunstiga. Kabineti seinale riputasin Piret Kalda maalitud pildi minu viiekümnendaks sünnipäevaks. Pildil minu näoga rändmunk, käes kirjarull: palvekiri näitlejatele reisiraha eraldamiseks kõikide pühakute nimel.
Elutoa akna juures seinal on Toomas Kuusingu gravüür “Kasta kolm korda nädalas“, millel on mees oma perega. Ma kohe tunnen, et see on minu elu.
Magamistoa seinal ripub repro Eduard Wiiralti gravüürist “Bajadeerid“, millel on oma hea lugu juures: Prahas toimub iga nelja aasta järel teatrikunstnike kvadriennaal, ma olen seal käinud vist kolm korda. Käisime ka väikelinnas Český Krumlovis. Kuskil 2000ndate aastate alguses oli Tšehhis suur üleujutus, milles ka Český Krumlov sai palju kannatada ja Eesti riik andis sinna miljon krooni abi. Kui meie linna külastasime, siis öeldi, et eestlastele on muuseumi külastus tasuta. Me käisime muuseumis ikka mitu korda, ja ühel korral nägime, et kassas olid müügil Viiraldi reprod. Ostsime need kõik ära, mina sain Bajadeerid.
Viljandis elame üürikorteris Muksi majas, Juhan Muksi järgi. Elame nagu kukulinnud kunstniku majas, vaatega järvele. Kohe juures on Kondase Keskus. Käime Krõssikuga jalutamas ja naudime Viljandi ilu.“
“Ma ei panegi siia kardinaid ette,“ ütleb Margus akna kohta. “Läbi akna võib vaatama jäädagi, kuidas lahel päevavalgus tuhmub.“
Šotlased Soonlepa udus. | Eike Meresmaa
Mae Kivilo lavastuskunstnik – Eesti Kunstnike Liidu, Teatriliidu ja Lavastuskunstnike Liidu liige. Kujundanud lavastusi, näitusi ja raamatuid.
Piret Kalda
näitleja. Lõpetas 1984. aastal Tartu 5. Keskkooli. 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu. Samast aastast töötab Tallinna Linnateatris.
Kaspar Kibuspuu
Hiiumaa ettevõtja, ehitusmeister.
Ülo Ilmar Sooster
Hiiumaalt pärit Eesti modernistlik kunstnik. Sõjajärgse Tartu kunstnike seltskonnas oli Sooster vaieldamatult üks andekamaid. Riigivastaste plaanide ja mõtete eest saadeti Sooster koos mitme kaaslasega kuueks aastaks Karaganda vangilaagrisse. Pärast laagrit töötas Sooster Moskvas vabakutselise kunstnikuna ja raamatuillustraatorina. Kuulus 1960. aasta rühmitisse. Leiti surnult oma ateljeest. Tema surma asjaolud jäid segaseks.
Juhan Muks
Viljandimaal talupidaja perekonnas sündinud eesti maalikunstnik. Kunstniku haridustee oli põhjalik ja mitmekülgne. Maalis portreid, maastikumaale, natüürmorte ja kompositsioone.
Kondase Keskus
2003. aastal loodud Viljandis asuv väike kunstimuuseum, mis koosneb Paul Kondase loomingu püsinäitusest ning galeriipinnast. Kondase Keskuse missioon on uurida, koguda, näidata ja tutvustada Eesti autsaiderkunsti.
Český Krumlov Esmamainitud 1253. aastal. Selle vanalinn on hästi säilinud, alates 1963 on vanalinn ajalooline linnakaitsereservaat, alates 1992. aastast UNESCO maailmapärandi nimistus.
Toomas Kuusing
Kunstnik, kelle töid iseloomustab teatav nooruslik mässumeelsus ja revolutsioonile kutsumine, poliitiliste valupunktide esitamine kõverpeeglis, allegoorilised olukorrad. Oma ühe eeskujuna nimetab kunstnik Hollandi renessansi meistrit Hieronymus Boschi. Maali ja graafika kõrval on Kuusingu loomingus olulisel kohal ka tegevuskunst.
Soonlepa mõis
18. sajandi lõpul loodi Soonlepas karjamõis ning valdusi laiendati Lepistu ja Soonlepa külade arvelt. Elanikud olevat pärimuse kohaselt viidud väevõimuga Virumaale. Mõisahoone on hävinud. Mõisaaegne kivilaut on kohandatud saaliks, mis mahutab kuni 200 inimest. Sobib hästi nii kontsertideks kui etendusteks.
Eduard Wiiralt
Eesti graafik. Eduard Wiiralti loomepärand on väga suur, ainuüksi Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost.
Hiiumaa kunstiaasta logo kujunduse aluseks võttis autor Kertu-Liina Karjus oma mõni aasta tagasi avaldatud Hiiumaa kontuurkaartide atlase.
“Disainiprotsess käib niimoodi, et mõtled ja joonistad ja lased ideel settida ja vaatad juba tehtu uuesti üle värske pilguga,“ ütleb logo autor. “Seekord oli tellimusega kiire.
Mulle endale meeldis Hiiumaa kaartide sari ja tundus õige teha logo samas võtmes.“ Kunstnik võttis kaartidelt erinevaid elemente ja küüdu värve. Valmis logo meenutab mõneti Hiiumaa kontuuri, aga pole üks ühele kaart. “Panin sinna veel kimbukese Ülo Soosteri kadakaid, sest on ju tema juubeliaasta ka. Mitte otseselt, vaid võtsin kahelt tema maalilt ja tegin neist väikese kompositsiooni.“ Tausta ”kribud“ on samuti võetud kontuurkaartidelt, et oleks abstraktne, ühtlasi Hiiumaa muster.
Oma juurtest räägib Kertu-Liina, et tema ema Mall Sooster on sündinud Hiiumaal Ühtri-Pendil – talus, mida tänu nõukogude võimule enam ei ole. Vanaisa Julius Sooster oli sealt pärit. Vanaema Elvi Sooster (Kobli) on pärit Sinimalt Kupitsa talust, mis on õnneks olemas, sest seal on kogu aeg, läbi nende hullude aegade inimesed sees elanud. Ülo oli Kertu-Liina ema onupoeg, kellega nad koos kasvasid. Okupatsiooni tulles löödi perekond laiali, aga sugulasi elab Hiiumaal siiani.
Teema-aastate traditsiooni jätkates on Hiiumaal tänavu fookuses kunst, seda ennekõike Hiiumaalt pärit kunstniku Ülo Soosteri 100. sünniaastapäeva auks. Hiiumaa kunstiaasta pakub avastamist, äratundmist, kaasamõtlemist ning osalemist igaühele.
„Ülo Soosteri 100. ning teise kuulsa hiidlasest kunstniku Kaljo Põllu 90. sünniaastapäevad, Valev Seina 60. sünnipäev ning terve rida teisi tähtpäevi võimaldavad kunstiaasta siduda konkreetsete Hiiumaa kunstnikega,“ rääkis Hiiumaa turismiklastri juht Kristel Peikel. Ajaproovile vastu pidanud töödest saabuvad Hiiumaale Enn Kunila kureeritud näitused Konrad Mägi ja Olev Subbi teostest.
Hiiumaa muuseumi Pikas Majas avati Valev Seina ning tulemas on Kaljo Põllu näitus. Tihedat näituste programmi pakub läbi aasta Kärdla Nelja Nurga Galerii ja juuli alguses avab Reigi pastoraat uksed järgmise kohavaimu (Genius Loci) huvilistele.
Hiiu Leht
