Teele Koppel
Teele Koppel Kui ma täna sellele ebaõnnestunud matkale tagasi vaatan, siis pole ma sugugi kurb. 74 kilomeetrit Mardihansult Emmasteni õpetas, et matkavigade tegemine, niisamuti nagu eluski, on oluline osa protsessist. Jäin varbaküüntest küll ilma, sest pakkisin kaasa liiga palju asju ja ülehindasin enda planeerimisoskust, aga sain kogemuse võrra rikkamaks. Ma ei lähe enam kunagi 18-kilogrammise kotiga matkale, mille päevane distants on rohkem kui 15 kilomeetrit. Lisaks võtan teadlikult puhkehetki, isegi kui sees on hea matkatempo, sest mäletan veel põletavat valu jalgades.
Seda kogemust ma millegi muu vastu siiski ei vahetaks. Veel kuid hiljem lubasin iseendale ja tervele maailmale, et ei lähe enam mitte kunagi matkale. Ja siis ühel päeval ärkasin ja teadsin, et aeg on küps, tahan matkarajale tagasi.
Minu järgmine matkaplaan sai valmis septembris. Just siis, kui oli valminud RMK Hiiumaa 234 kilomeetri pikkune matkatee. Märkasin valge-rohelise-
valge märgistusega kaetud puid ja teeposte juba suve lõpus, aga lõpliku kinnituse sain kohalikku Hiiu Lehte lugedes.
Muide, Hiiumaa matkatee on osa Eesti pikimast 812 kilomeetri pikkusest Peraküla-Aegviidu-Ähijärve
matkateest, mis läbib kokku üheksat maakonda. Kel Hiiumaa liiga lühikeseks jääb, saab praamiga üle mere mandrile sõita ja Rohukülast Võrru välja kõndida.
Tõmbasin koheselt telefoni RMK rakenduse ja olin õnnelikus matka planeerimise faasis. Matka planeerimine on üks minu lemmiktegevusi. See mõnus elevus, mis kaasneb marsruudi, päevaste distantside ja ööbimiskohtade paika panemisega, voolab alati positiivsete lainetena üle minu päevadesse.
Matka planeerimist saab võrrelda reisiplaneerimisega, mis mitmete uuringute kohaselt mõjub meie vaimsele tervisele sama hästi või isegi veel paremini, kui juba kohal olemine. Inimestele heidetakse tihti ette, et me ei oska elada olevikus, vaid eksleme minevikus ja uneleme tulevikus. Viimast võiksime visualiseerida võimalikult helgena.
Uut matka kokku pannes olin kõige osas erakordselt positiivselt meelestatud. Mu peas ei saanudki midagi valesti minna – silme ees rullusid lahti kodusaare vooklevad metsateed ja oranžikarva päikseloojangud, kus polnud kohta villidele ega varbapõletikule.
Oktoobri alguses startisin taas seljakott seljas teele, oma kadunud vanaema koduukse eest Emmastes suunaga Sarve poole. Sel hetkel ei osanud ma vaatamata ettevalmistustest aimatagi, et RMK on loonud Hiiumaale matkatee, mille läbimiseks tuleb tõtt vaadata hiiglaslike lihaveistega ja kõndida jalatsid näpus läbi mere. Nendesse kohtadesse jõuangi oma järgmiste lugude käigus.
