Kolmapäeva hommikul heiskasin minagi lipu samamoodi poolde masti nagu tehti kümnetes tuhandetes Eestimaa kodudes, linna- ja külaväljakutel, ametiasutustes.
Mõtlesin samal ajal oma vanaema peale, kellelt võõrvõim võttis 12-aastaselt kodu ja saatis loomavagunis külmale maale. Seal mattis ta oma ema ning õnneks küüditajate eest pääsenud kahest vennast ühte ei näinud ta enam kunagi.
Mõtlesin, et meist mitte väga kaugel juhtub seesama nüüd ja praegu.
Mõned aastad tagasi külastasin ma Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaali. Otsisin üles oma vanavanaema nime, mõtisklesin sealsel ilusal väljakul ja vaatasin tuhandeid mesilasi seinal. Ühel hetkel tuli memoriaali bussitäis teismelisi, vast kooliekskursioon. Noored kisasid, tõuklesid, kuskil kostis muusika, keegi viskas mingit prahti maha. Jõudes mesilaste seina juurde, kippus mõni käsi metallist putukaid kangutama ja kellegi suust kõlas küsimus, miks sein kärbseid täis on. Ometigi on seinal kirjas „ja nad lendavad mesipuu poole“. Üks õpetaja selgitas mokaotsast, et need on siiski mesilased, mitte kärbsed.
Ja see oli ka kõik. Kogu selgitus.
Kolmapäeval käis Lehtmas küüditamise mälestushetkel kaks inimest. Kaks eakamat inimest. Panid lillekorvi, pidasid kõne. Sotsiaalmeedias kommenteeriti Hiiu Lehe uudist, et eks asjaomased jäävadki vanemaks. Justnagu see oleks vaid nende asi mäletada.
Aga mis siis saab, kui neid inimesi ka enam ei ole?
Hoiame leinapäeva traditsiooni elus. Olgu see päev sama oluline kui iseseisvuspäev, võidupüha või taasiseseisvumispäev. Päevad, mil pannakse pärgi ja seistakse auvalves.
Me ei tohi unustada.
