Eesti paistis kogu Euroopas aastatel 2005–2014 silma haruldase poliitilise stabiilsuse poolest. Kogu selle perioodi vältel oli peaministriks üks ja seesama mees – Andrus Ansip ning valitsuskoalitsioonide koosseiski võrdlemisi sarnane – alati oli seal lisaks Reformierakonnale ka Isamaa. Tagantjärele näevad paljud poliitikavaatlejad selles Ansipi isikuomadusi – suuremeelsus koalitsioonipartnerite suhtes portfellide jaotamisel, võrdsetel alustel valitsemine, konsensuspõhisus otsustamisel (hääletuste vältimine valitsuse istungitel, vajadusel konfliktseid arutelusid edasi lükates, parteiliidrite vahelise otsesuhtluse tähtsustamine).
Tahavaatepeeglist ei paista detailide kõrval suuremad põhjused – ühel 2007. aasta aprilli hommikul otsustas Keskerakonna toonane liider Savisaar teha saatuslikult halva valiku, mis tõukaski kogu partei kümnendiks opositsiooni, mida süvendasid järgnevatel aastatel riigi reetmise punasesse tsooni jäänud ning helis ja videos tõendamist leidnud sammud – küsida ja võtta vastu raha FSB kulleritelt. Et Keskerakond oli teiste jaoks valitsuspartnerina välistatud, ahendas see oluliselt võimalike koalitsioonikombinatsioonide arvu. See andis ka stabiilsuse, mida võimendas Ansipi poliitiline alalhoidlikkus ja liigsete riskide vältimine. See väljendus hästi 2008–2009 finantskriisis, kui partei enda dogma ja koalitsioonipartneri ilmavaade eeldasid eelarves solidaarseid krokodillikärpeid, kuid peaminister soovis säästa pensionäre ning pensione ja surus selle ka läbi.
Tänane, Kaja Kallase juhitud Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonivalitsus ei lagune muidugi põhjustel, mida osapooled sellena esitavad. Kui üks valitsuserakond esitab teise toetuseta ning selle selja taga riigikogu menetlusse eelnõu, mille maksumus on 1% SKPst, siis loomulikult on koalitsioon läbi, kui see vastu võetakse. Sellise sammu mõju prognoosimine on lihtne – Reformierakond ei saa omaenda valitsuse riigieelarvet auklikuks laskvat ettepanekut toetada ja Keskerakond saab koos opositsiooniga eelnõu vastu võtta, mispeale Kaja Kallas astub tagasi ja Keskerakond saab koos kahe opositsiooniparteiga kolmest uue koalitsiooni moodustada, kui Kaja Kallasel see ebaõnnestub. Teine arutluskäik on, et eelnõu ei õnnestu küll vastu võtta ent Keskerakond lahkub nende jaoks justkui olulise väärtuskonflikti peale opositsiooni, et seal end valimisteks paremini ette valmistada.
Miks arvavad Keskerakonna liidrid Riigikogus, et partei vajab mingit muutust? Ühiskonnauuringute instituudi tellitud uuringute kohaselt oli käesoleva aasta mais erakonna toetus vaid veidi üle 16%. Nii madal on partei toetus viimase paarikümne aasta jooksul olnud vaid korra – 2019. aasta kevadel EKRE koalitsiooni kaasamise otsuse järel. See on tähelepanuväärselt kehv seis ajal, kui Eurobaromeetri uuringute kohaselt on Eesti elanike jaoks julgeolekuolukorra kõrval suurimateks muredeks energiavarustus ja hinnatõus – iseäranis teravalt löövad need just Keskerakonna valijaid. Enne Venemaa sõjategevuse laienemist Ukrainas 24. veebruaril polnud Keskerakonna seis kiita – toetus oli 20% ringis ent sõja käigus on sellest viiendik veel sulanud. Sõda paneb Keskerakonna erakordselt keerulisse seisu – osa selle vene keelt kõnelevaist valijaist on segaduses ning loobub aktiivsest eelistusest sootuks ning osa selle eestlastest valijaist ei pea Keskerakonda julgeolekukriisis usaldusväärseks, kui ohustajaks on Venemaa. See on osaliselt eelmise parteijuhi teenete kaja ja teisalt erakonna suutmatus oma venemeelsemaid poliitikuid kriisi ajal Eesti lipu taha rivistada.
Nii on Keskerakonna kimbatus poliitiliselt mõistetav. Erakonnad peavad seisma oma valijate eest, täitma neile antud lubadusi ja nii oodanuks sügisel Keskerakonnalt tõsist lahingut elukalliduse tõusu kompenseerimise nimel ühiskonna kõige hinnatundlikumatele valijarühmadele. Et aga selle asemel otsustati nüüd minna 300 miljonit eurot andma sisuliselt Isamaa eelnõuga ning Isamaa programmi põhilubaduse toetuseks, kõneleb soovist vahetada praegune valitsus uue vastu – kus partneriteks Isamaa ja EKRE. See oleks õige samm juhul, kui Keskerakonna strateegiliste probleemide allikas oli tänase peaministri isik.
Poliitikas ei pea ühe partneri kehv toetus viima alati koalitsiooni lagunemiseni. Koostööd ja konkurentsi on võimalik ühendada – Reformierakonna ja Isamaa näited 2007–2014 sobivad siia hästi, aga eriti hästi klapib sellega Reformierakonna ja Keskerakonna koostöö 2005–2007, kui lagunes Partsi valitsus ning Ansip tõusis Savisaart koalitsiooni kaasates esimest korda peaministriks. Eriti kehtibki see koostöine konkurents erakondade puhul, mis valijaid väga omavahel ei jaga ning kriiside ajal, mil valitsused kipuvad avalikku toetust lühiajaliselt kasvatama. Antud juhul pole sellest aga kasu, sest Keskerakonna
fundamentaalne probleem Venemaa sõjakäigu tingimustes on puudulik usaldusväärsus julgeolekuküsimustes. Nüüd Reformierakonnaga vastaspooltele
sattudes – näiteks Ratas peaministrina ja Kallas opositsiooniliidrina, saame järgmised üheksa kuud näha poliitilist debatti, kus keskmes on just julgeolekuküsimus. Küllap näeme ka eesti ning vene keelt kõneleva valija huvide vastandamise naasmist. Ainus, mis seda nurjata võib, on sõjakäigu kiire lõpp ja julgeolekuolukorra äkiline paranemine.
Lugeja paneb täppi, kui usub, et poliitikas teevad ka kogenud juhid vigu, kui lasevad isiklikel asjaoludel segada selget mõtlemist.
Kahtlemata läks nii ka sel korral. Koalitsioonierakondade juhtide vahel ei tekkinud pooleteise aasta jooksul ühist kalkulatsiooni, et mõlema huvides on üksteist kriitilistes küsimustes toetada, sest parteide valijaskonna vahel pole ühisosa ning selliste osapoolte koostööl põhinev pehme konkurents on võrdlemisi riskivaba. Pole kahtlust, et mõlema partei valijaskonna ning toetajate seas oleks seda koostööd hinnatud. Enne sõja puhkemist kannatasid nähtavast koostöö puudusest mõlema erakonna kuvand ja toetus. Et isegi sõda, suurim Külma Sõja järgne väljakutse Euroopa julgeolekuarhitektuurile ei suuda üheksa kuud enne valimisi Eestis elementaarsetki poliitilist koostööd esile kutsuda, on üsna traagiline.
ANDREAS KAJU
poliitikaekspert
Andreas Kaju on Hiiu Lehte välja andva
OÜ Hiiu Meedia üks osanikke.
