Tõnu Soop Kuidas tänavust pidu iseloomustaksid – kas süda jäi rahule?
Helle-Mare Kõmmus: Mina arvan, et see, mis plaanitud-räägitud, sai ilusti ära tehtud. Ilm pidas ka vastu, natuke tibas kontserdi teises pooles, aga õnneks ei hakanud väga tugevalt sadama. Minu suur soov oli, et kui me päeva kirikus alustame, oleks kirik rahvast täis ja seal oleks hästi palju rahvariideid. See kõik läkski nii! Ka meie jalutuskäik laulupeokivi juurde ja need hetked seal kulgesid ilusasti. Meie eksperiment, et laulja tuletaks kodus meelde laulu “Kui Kungla rahvas kuldsel aal…” ja tantsija omakorda Anna Raudkatsi laulumängu ja siis liidame need kaks alles seal kivi juures kokku, tuli ka toredasti välja.Ja laululava kontsert tuli täpselt seda nägu nagu me täna oleme. Kutsusime päevast osa saama ka kauaaegsed koorijuhid Aili-Nelside Soobi ja Aune Orgi. Aili-Nelside helistas, et ta ei saa tulla, aga Aune oli kohal. Aunele planeerisime peo lõpuks Gustav Ernesaksa laulu “Mu isamaa on minu arm” dirigeerimise. Aune pidas selle pika päeva ilusti vastu, tuli viimaseks kolmeks lauluks ühendkoori lauljate sekka ja dirigeeris lõpuks ka selle laulu, mille pühendasime oma eelkäijatele, kes enne meid neid pidusid läbi aegade teinud.
Tulite Taidelaiuga Saaremaa peolt otse Hiiumaa peole?
Meid kutsus Taritu tantsupühale sealne tantsurühm Lender, kes tähistas 80. tegevusaastat. Pidu oli pühendatud väga pikaaegse tantsujuhi Linda Lahe mälestusele.
Linda suri möödunud aastal ja talle avati mälestuspingike.
Kutsutud olid Saaremaa segarühmad ja külalised Hiiu-, Järvaja Harjumaalt – kokku ligi 160 tantsijat. Ullo Toomi “Kosjatantsu” võistutantsimisel osales 13 segarühma, Taidelaid väljaspool arvestust, sest mina ise kuulusin žüriisse. Lisaks “Kosjatantsu”
õppimisele said kõik rühmad eelnevalt loosiga meie tantsupidude pikast ajaloost ühe vabariikliku üldtantsupeo ja sealt valida õppimiseks ühe tantsu. Meie saime loosiga 1975. aasta peo ja sealt kavast valisime Aleksandra Tratsevskaja “Ringmängutantsu”. Saaremaal ühendati loosiga saadud peod ja tantsud etenduseks “Mosaiik”. Kuna Taritu peolt tulime otse oma peole, siis Taidelaid sai küll klassikalise peonädalavahetuse kogemuse nagu see oli nõukogudeajal kui tantsu- ja laulupidu peetigi kaks päeva. Esimesel õhtul oli tavaliselt rahvakunstiõhtu ja teisel päeval laulupidu.
Kes oskavad paremini pidutseda, kas saarlased või hiidlased?
Päriselt ei saa neid võrrelda, sest peod olid erineva plaani ja mõttega. Nii meenutas Taritu pidu omaaegseid lavastatud rahvakunstiõhtuid ja meie pidu oli rohkem nagu kontsertkava. Taritu peo vahetekstidest saime ülevaate tantsupidude ajaloost ja iga rühm sai meenutada Tallinnas tantsupeol käimist. Taritu on päris pisike koht ja pidu toimus väikeses kõlakojas ja väikesel tantsupõrandal, kus publikut oli ehk saja ääre alla, kõik olid hästi lähedal ja kõik omakandi inimesed. Kärdla lava on suur ja mahutab sadu inimesi. Publikut võis Kärdla peol olla sadakond – endisaegsete pidudega võrreldes ei olnud seda palju, aga Hiiumaal oli esinejaid rohkem, 300. Esinejate ja publiku proportsioonid seega enam-vähem samad, aga esinemispaigad, kus sündmused toimusid, erinevad ja sealt tuleb ka kahe peo erinevus. Ja muidugi erines pidu endisaegsetest – see pool tuhat inimest, kes tänavusest Hiiumaa laulu- ja tantsupäevast osa sai, jääb omaaegsetest hiilgeaegadest kaugele maha. Tollal olid pargipingid rahvast täis ja inimesi oli tuhandeid – see aeg on küll möödas.
Kas maakonna laulu- ja tantsupäev on paigale jäänud või rändab veel ringi?
Pidu on rännanud, jah. Näiteks tantsijad said eelmisel aastal kokku Emmastes, üleeelmisel aastal olime Käinas. Järgmisel aastal läheb laulupidu, moel või teisel, kindlasti rändama – 1867 oli ju esimene laulupüha Leigri-Murrol, kus kaks koori, Reigi ja Käina omavahel kokku said. Sealt on alguse saanud meie laulupidude seemneke ja järgmisel aastal peaksime Leigri-Murrole kohale minema.
Mis sellest
peost meelde jääb?
Nägin täna esimest korda laululava uut kujundust. Kunstnik oli Liia Lüdig-Algvere, aitas tal seda valmis teha ja üles panna Ain Jepišov ja seda kujundust pean ma küll väga kiitma. See oli nii tore, et paljud ei saanudki aru, et midagi oleks muutunud – nii hästi sulandus see olemasolevaga. Liia oli leidnud päris põneva lahenduse, mida sinna laulukaare nuka sisse panna. Olin väga meeldivalt üllatunud ja tulemus oli väga-väga ilus – olen mõlemale juba helistanud ja seda kiitnud.
Kirikukontserdi sättis kokku dirigent Kristiina Harjak ja ta oli paigutanud kaks koori üles koorirõdule, kolm alla ja siis nad laulsid nii koori-
kaupa kui üheskoos. See oli väga võimas – terve kirik oli laulu täis ja see oli väga kaunis peo pühitsemine!
Kindlasti tahan tänada Ermo Mäeotsa, kes aitas seda päeva mõtestada ja vahetekste koostada. Ka meie vaatasime ajas tagasi oma peoteekonnale.
Minu jaoks oli oluline ka see, et laulja näeks, mida teeb tantsija ja vastupidi – see oli üks selle peo mõte, et me üksteise tegemisi näeksime ja see eesmärk läks küll korda. Kes siis veel kui meie ise peame hindama seda, mida teine teeb? Publik oli veel rosinaks kõige selle peale. Tänan kõiki, kes tulid vaatama, mida isetegijad olid ette valmistanud.
