Igapäevarutus oleme juba unustamas, mis kevadel juhtus. Unustame isegi selle, kuidas mitmes riigis sureb inimesi Covid-19 kätte nagu kärbseid. Ei me pea mikski enam ka hoiatusi, et koroonaviirus võib tagasi tulla. Piirangud on ju leebemad ja nii ununebki distantsi hoidmine. Kauplustes on seda juba näha. Kätepesu on ehk veel meeles, aga seda, et enese tutvustamisel kätt ei ulatata, tuletas regati ajal meelde üks intervjueeritav. Oht ununeb tõesti kiiresti.
Tänases lehes kirjutab Hiiumaa vallavolikogu esimees Aivar Viidik, et kõigele vastu seistes muutume arengupiduriteks. Sellele väitele kirjutame Hiiu Lehe toimetuse poolt kahe käega alla. Käina elamuskeskus Tuuletorn on hea ja vajalik asi, nagu ka Hiiumaa spordikeskus ja uuenev Kärdla keskväljak. Kõik need, kes väidavad vastupidist, kas ei tea või ei mäleta, kuidas need valla suured arendused on alguse saanud, kasvanud ja ellu viidud. Mitte midagi juhuslikku selles pole olnud ja kui on astutud samm A, tuleb astuda ja astutaksegi ka samm B, et jõuda lõpptulemuseni.
Võib olla loodavad kommenteerijad, et nende lugejad seda ei tea ega mäleta ning nende selja taha koguneb järgmisel aastal suur vastaliste hääletajate leer.
Tuletame siis meelde, et taganutetud Kärdla keskväljak oli üks katkise asfaldi ja surevate puudega parkla. Koht, kuhu kerkis elamuskeskus Tuuletorn, oli lõpuni ehitamata näruse välimusega nõukaaegne hoone. Ja spordihoone asemel lokkas umbrohuväli paari “üliväärtusliku” metsõunapuuga.
Toimetuse poolt tähelepanu juhtimine, mis saab siis kui Hiiumaa kohvikutesse tuleb sama palju külastajaid kui varasematel aastatel, kaheksa tuhat ja enam, on siiski õigustatud. Sellest Viidik oma arvamusloos ei räägi, aga korraldajad vastutavad.
