„Meil oleks tarvis arvamuslugu. Sauki teemal.“
„Hästi, aga mis see sauk on?“
„Transpordiameti juht, kes ütles, et riik raiskab Hiiumaa lennuliini peale liiga palju raha.“
„Ahjaa… Lugesin. Kuid mida mul siin öelda on? Et eelarves laiutab hiiglaslik Sauk? Jumal hoidku, ärme näpi seda teemat, pärast selgub, et Saukil on veel õigus?“
Umbes selline vestlus oli mul sõpradega Hiiu Lehest. Nad näisid arvavat, et mul on mingisugune teadmine, mis aitab aru saada, miks transpordiameti juht nii hullupööra saari vaenab, et tahab ühendusi kärpida. Tahtsin vaielda, et ma pole ei lennunduses, tabelites ega numbrites piisavalt tugev – veel hiljuti arvasin, et sudoku on õnnemäng ning ega exceli tabelid sellest väga ei erine.
Kuid tegevtoimetaja Raul Vinni muudkui oletas, et Saukil on kindlasti mingi tagamõte. „Võib olla on tegemist PR-kampaaniaga, mis annab märku, et raha juurde vaja?“
Seepeale meenus mulle, et ma töötasin ju kunagi kolm aastat rahandusministeeriumis, tutvustasin riigieelarvet lausa rahvustelevisioonis (ma õppisin numbrid pähe). Ning seda ma muidugi tean, kuidas üldiselt eelarve nimel see võistlus käib. Ja muidugi on see piisavalt oluline teema, et sellest ajalehes kirjutada.
Isegi kõige väärikamad asutuse juhid peavad umbes 8–10 kuud enne riigieelarve vastuvõtmist käised üles käärima ning andma intervjuusid, mille kohaselt kõik on absoluutselt kohe kokku kukkumas.
Alustame sellest, et selle nädala alguses ilmus kuskil pilt võimuläbirääkijatest, kõigil natuke tühjad näod ees, suud kriipsuks surutud. Võrklaev, Kolmas Kallas ja Läänemets. Kaja Kallast igaks juhuks pole. Pildi all oli kirjas „koalitsiooni moodustajad osutavad riigieelarve väga piiratud võimalustele“. Seda uudist tuleb tõlkida nii, et raha on otsas ning mingiteks olulisteks võimuliidu lubadusteks raha pole.
Tulemas on mingisugused ebapopulaarsed otsused.
Veel hullem, mitte ainult võimuliidu lubadused ei joonistu kokku, vaid ka riigil on uute tulude teenimine keerulisemaks muutumas. Näide: põlevkivist elektri tegemine ja müümine või metsa pelletiteks ajamine toovad tulevikus kaasa mingit sorti rahvusvahelised trahvid. See tähendab, et mingi raha tuleks investeerida uut moodi mõtlemiseks. Kust see raha tuleb? Nagu iga riigieelarveline asutus seda öelda oskab, muidugi PR-st.
Siin ma pean nüüd ettevaatlik olema, sest riigieelarvega on seotud väga tõsised mured. Ma ei arva, et Eestis raha (liiga palju) raisatakse. Ma arvan, et eelarve on riigi vereringe ja nii edasi. Kuid samamoodi on tõsi ka see, et isegi kõige väärikamad asutuse juhid peavad umbes 8–10 kuud enne riigieelarve vastuvõtmist käised üles käärima ning andma intervjuusid, mille kohaselt kõik on absoluutselt kohe kokku kukkumas.
Me ei tea, kas on kokku kukkumas, vabalt võib olla ka, kuid kuna järgmisel hetkel tuleb meelde, et asutuse juht võitleb lihtsalt oma valdkonna eelarve eest, jääme olukorra hindamisega jänni. Me pole sugugi targemad selle osas, kas just selle ametniku valdkond on mõnest teisest rohkem kokku kukkumas või mitte. Lihtsalt suur hulk läbipaistmatut eelarve üle võitlemist rullib üle avaliku ruumi nagu kevadtorm, mis iga aasta umbes samal ajal jälle tulemas on. Ja paraku ongi nii, et need, kelle mured selles tormis rohkem nähtaval on, võivad ka rohkem raha saada, kasvõi pisut.
Kas Sauk tegi lihtsalt mingit PR-i või ei saa ta aru regionaalpoliitika ühest põhiteesist, mille kohaselt äärealade ja saarte elu tulebki riigi rahaga turgutada? Vastus sellele on muidugi Hiiumaa seisukohast õnnemäng. Midagi on siin siiski veel valesti. Nimelt see, et aastatega on eelarve läinud segasemaks ja keerulisemaks.
Kohti, kus normaalsed inimesed sellest midagi aru saaks, on üha vähem. Nii tulebki proovida asju välja lugeda poliitikute kriipsuks surutud suudelt.
