erakogu 8. septembril oli merel paras laine, õhutemperatuur 16 kraadi, vesi samuti 16 kraadi, kui Tallinna lahel harjutati suure hulga kannatanute päästmist reisilaevalt ja päästetööde tegemist merel.
Võimalikult reaalsete päästetingimuste loomiseks ootasid laeval ja vees abi ligi paarsada vabatahtlikku. Hiiumaalt osalesid päästetavatena kaks vabatahtlikku merepäästjat, Ly Kaups ja Allard Kerves, kaks tulevast vabatahtlikku Siret Tara ja Tõnu Paljas ning kaitseliitlased Anne Kaasik ja Tõno Tammeveski.
Ei teinud päästmist lihtsaks
Ly Kaups ootas päästjaid vees, Allard Kerves päästeparves. Kerves, kes vabatahtlik merepäästja olnud kolm aastat ning sama kaua osalenud Hiiumaa lähistel toimunud merepäästejuhtumite lahendamisel, ütles, et oli päästetava rollis esmakordselt. “Huvitav oli näha, kuidas juhtum päästetava poolt välja paistab.”
Päästjad jõudsid nende 35kohalise parveni, milles kaheksa inimest, pooleteise tunniga. Kerves rääkis, et andis enda poolt kõik selleks, et päästjate elu mitte liiga lihtsaks teha. Nii ronis ta parvest välja ja selle taha ning ootas, kas päästjad teda märkavad. Kui aga “päästetu” päästelaeva kaptenikajutisse viidi ja ta ettejäetud võtmeid märkas, istus ta kaptenipingile ja küsis “Kas teeme sõitu kah?”
Kerves rääkis, et päästjad said ta peale üsna pahaseks, kuid stsenaariumi järgi oli Kerves koos sõpradega laeval kõvasti pidu pannud, enne kui kahjutuli puhkes ja kogemus, et päästetu võib kapteni kohale trügida, oli tal endal varasemast olemas.
Vastuseks küsimusele, miks ta on vabatahtlik päästja, ütles Kerves, et merevärk on teda alati huvitanud ja kui Marek Rätsep kutsus, läks ta kohe. Õpitud oskusi on vaja läinud nii mõnelgi päästeoperatsioonil.
Hirmu ei olnud
Ly Kaups oli merre kukkunud reisijate grupis, kes sügisjahedas vees päästjaid ootasid. Kaups rääkis, kuidas grupi juht Jako Vernik neile juhiseid jagas: hoida grupina kokku, sest lainetes on üksikut inimest raske märgata; grupi keskel saavad tugevamad toetada neid, kes nõrgemad; kusagile ujuda ei maksa, pigem säästa jõudu ja oodata päästjate tulekut.
Nende grupi leidmiseks kulus poolteist tundi õppuse algusest ja kõik nad päästeti “elusana”. Kaups selgitas, et 16kraadises vees on inimesel veel võimalik ellu jääda, madalama temperatuuri korral ähvardab alajahtumine. “Sellega sa ei võitle, ole nii tark, tugev ja tubli kui tahes,” nentis Kaups, öeldes, et endal tal hirmu ei olnud. “Hirmu vältimise taga on teadlikkus – ma tean, et mul on päästeülikond ja päästevest ja ma tean, et päästjad tulevad,” selgitas ta.
Kaups, kes läbis sel suvel vabatahtlike merepäästjate koolituse, nentis, et selliseid õppusi on väga vaja, kuna läbi tegevuse kinnistuvad teadmised. “Päästetava rollis saad igale asjale tõestuse ja siis jääb meelde. Kõige suurem väärtus aga on sel õppetunnil, et päästa saab end igaüks ise – sellega, et mõtleb kõik sammud ette ega sea end ohtu – merega sa ei võitle.”
“Hea on, et mereriigi Eesti päästevõimekus areneb, ka päästjate hulk on ülioluline, seepärast on väga hea, et vabatahtlikke päästjaid tuleb juurde,” ütles Kaups. Teisalt rõhutas ta päästetehnika ja varustuse vajadust: “Meri on raudselt koht, kus sa ilma tehnika ja vahenditeta ei tee midagi.”
Wind Arrow 2016
Päästeoperatsiooni alustas PPA merevalvekeskus, kaasati ka Soome merepäästjad ja Rootsi merevalvekeskus. Soomest osalesid õppusel kaks meeskonda, kes on treenitud merel tulekahjude kustutamiseks.
Suurõppuse Wind Arrow 2016 korraldas politsei- ja piirivalveamet. Lisaks osalesid õppusel AS Tallink Grupp, Põhja päästekeskus, veeteede amet, häirekeskus, terviseamet, Tallinna kiirabi, AS Tallinna Sadam, haiglad, vabatahtlikud merepäästjad ning Kaitseliit ja Naiskodukaitse. Varustusega aitas õppust läbi viia Revali merekool.
