Tapio Vares Milline liigirikas mets! Esmalt kaks vägevat musta(?) paplit. Vanal ajal metsa siin polnud ja need puud olid maamärgiks merelistele. Seega on mets üpris noor. Peamiselt valitseb männik, sekka rannas sanglepariba. Kuid männik pole niisama männik, vaid tegemist on lopsaka salumännikuga. Teises rindes valitsevad jalakad, on vahtraid, tammesid,
10 m kõrguseid pooppuid ja üks sama kõrge õunapuu. Samuti pihla- ja saarepuid. Madalamat põõsatihnikut loovad kuslapuud. Mets nagu metsistunud park!
Kitsa küla rand millegi väga erilisega silma ei paista. Kõrgemal põndakul kasvab männik, mõne sel aastal eriti paksult punases viljataagas pihlaga. Kadakatega niit muutub kohati lausaliselt hõbedaseks liiv-vareskaera väljaks. Lubjastel kruusapaljanditel õitseb merisinep, roomab lihakat merihumurit. Tükati vohab roomava marana muru, ette jääb merikapsakoloonia. Lisaks kadakatele on siin ka punases viljas kibuvitsu ning üsna maitsvaid ubinapunne pakub metsik õunapuu. Nõrgale lainehäälele seltsib rohutirtsu sirtsatusi.
Rannariba ise on segu hõredast roostikust, lubjakliburibast ja graniitkividest. Astudes mööda kive mere peale, avaneb tagasivaates vaheldusrikas panoraam. Nurste ja Külaküla pool levib lopsaklehiste puudega rannamaa, Haldreka suunas aga tumendab männimets, latvadest vaevu üle küünitava meremärgiga.
Haldreka poole jääb ka meeldiv lai lage liivik. Kõrge veeseisu ajal katab seda meri, praegu paljastub aga avar laineviremustriline hele maa, kirjatud kivirahnudega. Üksikud randastrid lillatavad õitseda.
Ühe üllatava avastuse teen Kitsa rannal ka. Nimelt seal, vareskaeraniidul, kibuvitste vahel, turritab juba pruunistuv rand-ogaputk. Tõesti-tõesti! Levikukaardil ses kandis seda liiki ei leia – ogaputkemaa algab alles tükk maad põhja pool, Kõpu piirkonnas. Siin kasvab kõigest üksainus taim. Äraeksinuna, siiski nii hästi sobides sellesse maastikku. Ega tegemist ole ometi Hiiu lääneranna ainsa ogaputkega?
