Kärdla kiriku uus katus on paigas ja kullatud rist tagasi tornis. Teha on jäänud veel nipet-näpet ja vana kiriku esimese etapi restaureerimistööd saavad valmis.
Lootus, et annetustest laekub piisav summa, et töid kohe jätkata, läks paraku tühja. Ainus, kes eraisikuna annetas suurema summa,
80 000 eurot, on meie saare tõeline patrioot Enn Kunila.
Kärdla kirik rajati kunagi kogukonna enda annetustega. Tänapäeval aga on inimeste side kirikuga nõrk või lausa olematu. Ilmselt seepärast ei leita ka põhjust toetada oma rahaga kehvas seisus kiriku taastamist. Ei paista mõjuvat ka argument, et sellega toetataks ka tulevast kirik-kontserdisaali.
Nüüd jääb kogudusel üle loota Hiiumaa valla toetusele ja kohalike ettevõtjate heldusele.
Ka Euroopa Liidu, aga ka mitmed Eesti toetusprogrammid pühakodade heakorrastamist ei toeta. Usk on ikkagi inimeste eraasi ja riigireligioon kauge minevik.
Õige kah, sest läbi aegade pole midagi head sündinud sellest, kui võim ja religioon liigselt põimuvad. Võtame või naaberriigi näite, kus praegusedki valitsejad end innukalt kiriklikel talitustel näitavad ja kirik kõik võimulolijate teod heaks kiidab.
Samas ei vaidle keegi vastu, et kirik kui hoone on kultuuriväärtus, mille korrashoidmine on aina kahanevatele kogudustele ehk veel jõukohane, kulukad restaureerimistööd kindlasti mitte.
Mis oleks väljapääs, kui pühakodade programm kõikidesse lagunevatesse kirikutesse ei jõua?
17. august 2018
