Hommikune suur välismaiseid matkajaid täis liinibuss ronis aina kõrgemale. Kreeta maa ja meri vajus üha sügavamale.
Teeserpentiinid kiskusid lausa võimatuseni sõlme, sundides bussi edasi-tagasi vingerdama. Ikka üles. Ilmusid madalad küpressimetsa tukad. Ja esimesed kreeta vahtrad.
Olime verstakõrgusel merepinnast. Viimaks keeras buss üle mäeharja ja kogu muu Kreeta saar kadus. Ees avanes lame org, mille ümber mägedevall. Ilmelt nagu üks hiigelsuur vulkaanikraater.
Samas justnagu Arthur Conan Doyle’i “Kadunud maailm”. Üks kõrgel ja eraldatuses asuv maalapp, just sobilik pelgupaik iidsetele jäänuklikele tselkvatele. Jalakaliste sugukonda kuuluv kreeta tselkva (Zelkova abelicea) kasvab looduses ainult Kreeta mägedes, olles siingi harv, enamasti kariloomade poolt madalaks näritud. Omalose platoo piirkonnas kasvavad liigi kõige suuremad isendid ja siit võib leida maailmas ainsaid kreeta tselkva metsariismeid. Ning nüüd, kevadel 2016 olime reisikaaslase Erkoga jõudnud siia kohale.
Kuigi selline mägedest piiratud org võinuks ehk ahistavalt mõjuda, tundsin miskipärast, justkui oleksin koju jõudnud. Ei tea, miks õigupoolest Omalos mulle nii meeldima hakkas. Ühest küljest oli see mu jaoks Kreeta reisi kõige olulisem sihtkoht. Teisalt oli ta selline lihtne ja tuttavlik. Olin pea kaks nädalat enda ümber näinud vaid igihaljaid õlipuuterrasse, igihaljaid jaanikaunapuid, igihaljaid eukalüpte, igihaljaid palme ja nii edasi. Siin aga tervitas järsku parasvöötme moodi kevad. Viirpuud olid valges õievahus ja küpressinõlvad ümber tundusid mägede kuusikuna. Kodusust lisas ehk seegi, et Omalosel on vaid mõni üksik maja, selline eestilik hõreasustus. Platoole on õunaaedu istutatud. Kõikjal valendas lambaid. Lambad on Omalose valitsejad. Nad vedelesid ülbelt tee peal ja buss pidi peatusi tegema, kuniks nad oma kepsud kõhu alt välja suvatsesid ajada. Lai asfalttee oli üleni tumedalapiline-nireline – lammaste paksu ja vedelaga üle võõbatud.
Uhke maantee sai Xyloskalo külastuskeskuse juures otsa. Meie bussile järgnes veel teinegi välismaalasi täis liinibuss. Kärmelt osteti võileibu, mugiti, rüübati kohvi ja pandi ajama. Ikka viieeurone pilet ja kuueteistverstasele matkale läbi Samaaria kuru, 1200 m allapoole, sihiks Liibüa mere rannik. Mulle aitas reisi alguses olnud Richtise kurus ronimisest. Võib-olla oleks Erkole meeldinud see matk ette võtta, kuid ma ei tahtnud säärasest otsast isegi mõelda. Ehkki jah, kui Kreetal üldse metsa moodi metsi näha tahta, siis Samaaria oleks selleks õige paik. Piirdusime vaid alla sügavikku kiikamisega. Seal tumendasid küpressidega kaetud järsakud, veel edasi peaks ilmuma kreeta männid…
Kuid ei, meie peaeesmärk ja palverännaku siht olid ju tselkvad. Paar tükki kasvas külastuskeskuse juures, üks otse maja ees. Kogu sellest rahvamassist ei heidetud tselkvale pisematki pilku. No mis silmad kinni matkamine see olgu!
See oli päris korralik isend. Oma 8 m kõrge ja üle jalase tüveläbimõõduga. Pikiribadena kestendavad hallid koorelatakad tekitasid erilise ilme. Lehed okstel aga olid nii pisikesed. Võib-olla veel kevade tõttu, ent üldiselt ongi kreeta tselkva lehed sageli õige väiksed ja puu võra seetõttu õhulise moega.
Olime kohal jah. Kell oli 9 hommikul ja temperatuur siin kõrgel jahe, vaid +9 kraadi. Päike aga kõrvetas kuis jaksas. Ikkagi ju 35. laiuskraad, sama, mis Põhja-Aafrikas. Tõesti, kohal. Kuid ei mingit ohkimist ega vaimustust. Lihtsalt järsku olime tselkvate maal. Mesilased sumisesid pisikeste kolmehõlmaliste lehtedega kreeta vahtrate tagasihoidlikel rohekatel õitel. Samas olid mõnel puul juba ehteks punased tiibviljad. Kuigi selle vahtraliigi nimeks on antud igihaljas vaher (Acer sempervirens), on siiski tegu eksitusega, puu on pigem heitlehine. Tõelised igihaljad vahtrad kasvavad Euroopast väljapool.
Asutasime end tagasi Omalose platoo poole laskuma. Esimene mulje tselkvatest: katastroof! Üksteise järel madalaks näritud, justkui viirushaiged kärbunud moodustised. Pidage kinni need kuramuse õgardid! – hüüdsin ma kelli kõlistavate lammaste suunas. Teisalt on nad aga loonud imekauni maastiku. Kõike lambad siiski süüa ei jõua. Ja ei saa ka. Astlalised viirpuud, pirnipuud (Pyrus spinosa) ja kreeta kukerpuud on üsna hästi kaitstud. Ja vahtrad löövad massiga – mõni ikka äranärimisest pääseb.
Põikasime tee kõrvale orgu. Paeklibul lösutasid madalad ümarad kukerpuupõõsad, täis kollaseid õisi ja mesilaste suminat. Pirnipuud hõbetasid, viirpuud lõhnasid valgetes õites. Ümarate vahtrate haljus. Nõlval tumerohelised igihaljad värvitammed ja peagu mustjad küpressid. Aga tselkvad? Vaesed näritud äbarikud. Kahe meetri piiril võib märgata mütakate otsast tõusvaid suurema lehega ladvaudjakaid – üritavad ablaste lammaste lõugade eest üles põgeneda.
Tegelikult olid siin õnneks ka juba närijatest ammu pääsenud puud täitsa olemas. Näed, teeveerel jalase tüveläbimõõduga 7 m kõrge õrnas kevadroheluses tselkvapuu. Ja siis veel üks. Ja veel paar tükki. Ning see oli alles algus.
