Kord ma olen sulle juba kirjutanud, et täna pole kohe mitte midat tarka ütelda. Ja siis sai sinuni läkitatud ood aeglasele elule. Täna on umbes samad meeleolud. See muide ei tähenda üldse, et mul poleks tuju. On küll. Kohe täitsa kena kah. Võib-olla selles ongi asi, et miskit ei pakitse rinnus, mis vajaks lahti kirjutamist ja läbi mõtestamist. Kõik on nagu on. Ja sen timmu! No ja siis mõtlesin, et no kui ikka kirjutaks taas oodi. Sest selle kirjutamine on just õige vorm, kui on suur austus ja tänu ja armastus olemise vastu. Siis keera see kohe oodiks.
Aga millele siis? No esimene, mis mu pähe tuli, oli muidugi – tomat. Sen viimasel ajal alati ja igal pool mu mõtteis. Ja ma tean, et ma ei ole üksinda selle imetluses. Sest no nad on nii ilusad: nad lõhnavad imeliselt; nende maitse on midagi, mis on nii õige; nad on täis päikest ja mahla, mistap nad on rikkalikud. Sa oled nende saamiseks näinud vaeva ja teinud tööd või näinud, kuidas keegi seda teeb. Kõigil on tomatitega mingi mälestus enda lapsepõlvest. Onju, eksju. Ja nende variatiivsus – mida kõike sa saad teha tomatitega. Kui palju on võimalik katsetada ja avastada. Nad on lihtsalt nii päris, mis mõttes ma ei kirjutaks neile oodi. Aga mul on tunne, et ma olen seda juba teinud! Ja kes siis end korrata tahaks. Aga ma jätan selle lihtsalt siia, et mõni aeg tagasi oli mu mantra – ole tomat. Ma ei oska päris täpselt seda sõnastada, mida see endas kätkes. Aga see ei hoidnud mind tagasi, ma kordasin endale – ole tomat.
Siis korra käis peast läbi, et – vesi. Et sen asi, millele võiksin ja tahaksin kirjutada oodi. Sest vesi muudab kõik paremaks. Kui mul on väga halb tuju – kohe tohutult halb –, siis ma ei teaks korda, kui vesi poleks suutnud seda leevendada. Üks päev alles äsja näiteks oli siuke õudselt suur paha klomp. Otsustavalt kõndisin vette ja ujusin mõne tõmbega kogu oma kakise olemise ära. Tõmbeid jäi väheks, sest õite külm oli, rohkem ei suutnud. Aga tulin veest välja ja järsku kõik oli puhas ja vaikne ning raevunult märatsevad mõtted olid jäänud õite tasaseks. Või siis, kui on hea tuju, siis pole parimat tähistamist kui huuled punaseks ja vette. Jah, ma päriselt ka värvin ujumiseks huuled punaseks. Aga mitte iga kord. Tähistades. Ja ainult meres. Jões või järves see tundub natuke palju. Aga mine tea. Ennegi sõnu söödud. Ja alati ei pea isegi vette minema, piisab sellest, et sa oled selle ääres. Jalutad, istud, vaatad, ootad, mõtled. Mida iganes.
Mulle just meenus, et ma kirjutasin kaks viimast kirja ka oodina ju – sügisele. Võib-olla on see märk, et mul on liiga hea olla. Hamletilikud olla-või-mitte-olla
küsimused on vähemalt praeguseks läinud oma teed ja alles on jäänud ainult suur elusolemise rõõm, mis tahab ilgelt oodideks saada. Saagu siis nii! Kes olen mina, et seda takistada. Ja siis ma juba mõtlesin kõigele sellele, millele saaksin või sooviksin veel oodi kirjutada – oma inimestele, nad on mul lihtsalt nii head. Kahtlusteta! Siis muidugi elule maal ja ka teistele juurikatele ja lilledele. Astrid Lindgrenile ja Tove Janssonile. Liigutamisele ja värskes õhus liikumisele, sõnadele, pelargooniatele ja daaliatele ja pojenksteritele, hapusaiale ning üldiselt päris toidule ja söögi tegemisele (eriti õues). Unele ja puhkusele. Ja kevadele ja talvele ja suvele ka, aga pigem just algusele ja lõpule. Naerule. Emadele (ja eriti oma emale) ja isadele (ja eriti oma isale). No, punased huuled justkui sai välja hõigatud, aga paneme ta uuesti siia ritta. Päikeselaigus olemisele jalad seinal, näohoolitsustele, peakatetele ning eriti tanudele! Ja lillekroonidele! Need on väga olulised. Muumidele oma veidra ent eluterve filosoofiaga. Maailma parimatele abikaasadele. Lõhnadele ja mitte ainult parfüümidele, aga üldse kõigile maailmas olevatele lõhnadele…
Oi, kui palju on mu elus ja maailmas asju, mis vajaksid oodi! Ja neid asju igapäevaselt või siis ülepäevaselt või umbes sellise tihedusega tehes ning nautides, ma tähistangi ja pean oodi elule. Ja mis on parim selle juures – meil on vabadus valida, mis need asjad on, mis saavad osaks meie elu oodile. Sest kõik need mainitud asjad on head, aga paremat asja kui vabadus, ei ole. Jään marult ootama sinu oodi elule!
Maria Ruubas
