Kõik tuli läbi teha, nägemaks, kuidas kriitikute ja hoiatajate ettekuulutused said tõeks ning ametnike peas tekkinud reformiplaan lasti kasina huviga piltlikult öeldes allavett.
Või kui natuke pehmemalt väljenduda, siis eriala valikuga pandi puusse.
See, et ministeerium ei võtnud erialavalikul kohalikke kuulda, pole saladus. Vaatamata kõigele, suruti Hiiumaale eriala, mida õpetatakse Eestis 13 koolis. Miks peaks keegi tulema mere taha õppima eriala, mida saab õppida ka mandril. Ja nii naiivset ootust, et Hiiumaa põhikoolilõpetajad jooksevad uuele erialale tormi, ei saanud ju ometi olla.
Koolipidaja läbikukkumist ei tunnista, vaid räägitakse, kuidas kõik on ootuspärane. Veeretatakse ilusat juttu keerulisest algusest, uuest olukorrast ja raskest teest helgesse tulevikku.
Kolme õpilasega eriala on raiskamine, nii kurb kui see ka pole.
Eriti irooniline on muidugi ministeeriumiametniku väide, et võimalik vähene huvi on tingitud vaidlustest reformi üle Hiiumaal. Tasub meenutada, et just kõneisik Alo Savi oli see, kes peale ametisse määramist tuli Hiiumaale esmalt jutuga, kuidas jah, ministeerium pole hiidlasi alati kuulanud ja ühinemise protsess on olnud rabe. Tõsi, pärast seda tõdemust suhtlemine oluliselt paremaks ei muutunud.
Aga eks igaüks peabki oma kiitma. Kuidas siis muidu?
Kolme õpilasega eriala on raiskamine, nii kurb kui see ka pole. See võib olla äge personaalne õpe, kuid kas see teenib sisulist eesmärki? Või on eesmärgiks millegi tegemine lihtsalt tegemise pärast.
Sest nii on otsustatud.
Selge on see, et ega riiklikku reformi tagasi ei pööra. Nüüd tuleks pigem ausalt vaadata peeglisse ja tunnistada, et sellisel kujul vähemalt Hiiumaal see reform ei tööta. Olgu lahenduseks uus eriala või tõesti olemasoleva eriala peale mikrokraadide ja täiendkoolituste kihi ehitamine nagu koolijuht sellest mõtleb.
ja