JUHTKIRI | Puudutamise oskus

See nõks, mis inimest kõnetab ja millega ta kaasa tuleb. Anda oma sõnum edasi nii, et see jõuaks kohale ja seda mõistetaks. 

Siinse juhtkirja kõrval kirjutab Kalli Sein arvamusloo kohta vägagi pika loo sellest, kuidas kunsti võiks rohkem tähele panna ja hinnata. Tuleb nõustuda. Kunst on universaalne keel küll, aga selles keeles väljendamiseks peab olema natuke oskusi. 

Hiiumaad ja Saaremaad on üldiselt mõttetu võrrelda. Mastaap ja ka sotsiaalkultuuriline mõõde on hoopis teine. Majandusest rääkimata. Pole mõtet võrrelda võrreldamatuid. Kuid Kalli Seina toodud paralleel siiski pädeb, kuigi taoline suurt kõlapinda leidnud kunstiaktsioon oleks võinud Saaremaa asemel juhtuda ükskõik kuskohas ja ongi varem juhtunud. Sellised asjad juhtuvadki siis, kui keegi tunneb need ära ja oskab selle puudutuseks vormida. Vähemalt on Hiiumaal olemas kodanikualgatus, tänu millele sai Ülo Soosteri maal seinale. Muidugi võib vaielda, kas oleks saanud paremini, aga olemasolev on ikkagi parem kui mitte midagi. 

Hiiumaad ja Saaremaad on üldiselt mõttetu võrrelda.

Samas loos on teinegi näide, kuidas leiti üles midagi, mis puudutas. Jutt käib Hiiumaa Köögi ja Pagari legendaarsest roigastest “Hiiumaa” logost. Vaikimisi on sellest saanud kogu Hiiumaa bränd ja võib julgelt öelda, et teist taolise levikuga kohabrändi Eestis ei ole. Aga kõik sai jälle alguse sellest, et keegi märkas, kedagi puudutas ja see puudutus anti edasi. Ei ole vähetähtis, et selle taga olid inimesed, kelle igapäevane töö on taoliste asjadega tegeleda.

 Võib ju muidugi olemasolevat raha konkursi korras kulutada, aga puudutust hanke korras osta ei saa. Tulemuseks võib olla miski, mida keegi ei mõista ja lihtsalt vidus silmadega mõistmatult vahib.