Liikumisaasta kaamoseaeg on ukse taga. Varsti on õues pigem pime kui valge ja vaimselt raske olemine on kerge tulema. Paljud mõtlevad ennast juba ette auku, kui meenub, kuidas järgnevad kuud tuleb veeta otsekui urus. Vahel tahaks justkui karu kombel magama heita ja kevadel ärgata.
Selle vastu saab astuda tegevusega, mis tuju paremaks teeb. Igale ühele muidugi oma, kuid teaduslikult on tõestatud, et sportimine või aktiivsemalt liikumine just seda õnnehormooni toodab. Miks mitte võtta endale kasvõi eesmärk, mille poole püüelda. Olgu selleks siis käidud minutid või sammud, kellelegi sobib kindlasti veidi tõsisem sportimine. Pole saladus, et mõningase järjepidevuse juures tekib mõne aja pärast juba mõnus sõltuvus ja vastikustundest, mida tekitab mõte vihma kätte kõndima minekust, saab hoopiski võidurõõm, kui järjekordne kõnni-jooksutiir tehtud. Ja muidugi ei pea olema liikumine kõnd-jooks, vaid ka näiteks ujumine või hoopiski mõni treening.
Tähtis on, et endal oleks hea. Tegelikult võib hea olla ka diivanil vedeleda, kuid see pole tervise huvides mõistlik.
See mõttekäik tekkis tänase Hiiu Lehe viiendat lehekülge lugedes, kus räägitakse inimestest, kes on oma elustiiliks valinud spordi või liikumise. Austraalias fitnessi tiitleid võitev Everin Padari või siis Saaremaal kolme päevaga maratoni läbinud jooksjad. Kindlasti on neil omad eesmärgid, kuid peaasi on ikkagi tegevusest saadud rõõm.
ja