See 1700 miljoni aasta vanuse graniidi ja üle miljardi aasta nooremate liivakivide kokkupuuteala Lõuna-Bornholmil Klintebakkenil jättis õige võimsa mulje.
Liikusime nõlvapidi allapoole, geoloogilise ajastu skaalal mõne sammuga veel viis aastamiljonit ajas edasi. Viltukihilised 545 miljoni aasta vanused Nexø liivakivid asendusid peagi rõhtsate 540 miljoni aasta vanuste Balka liivakividega.
Siin asub ka vana kivimurd – punakas tugev kivim on olnud hinnatud ehitusmaterjal. Teisal on neljameetrisel kaljuseinal juhtunud varing ja värske murdekoht paljastab klassikalist soebeeži värvi liivakivi. Pangal aga turritasid roheraagsed luudpõõsad.
Karjääri põhi on nüüdseks puhastatud. Iseasi, kaua see loodusjõudude mõju vallas sedasi püsib, kuid praegu annab siinne paik haruldase võimaluse kõndida Kambriumi mere põhjas. Ajastus, kus seni üsna eluvaene Maa ookean täitus ühtäkki rikkaliku loomastikuga.
Astusime mööda lainevirelist pinda – see tundus nii värske, otsekui oleks meri siit just nüüdsama taganenud, jättes alles vaid veidi veelompe. Mõistagi on need lainevired kivistunud nagu ka imelikud väiksed lohukesed siin-seal. Need arvatakse olevat liivas elanud usside käigujäänused ning suuremad lohud olla usutavasti meduuside jäetud jäljed. Tõsi, meduusilohke me ei silmanud.
Tahtnuks muidugi kauem sellel nii erilisel ürgmere põhjal viibida, ent aeg surus takka. Sel lühikesel oktoobripäeval tuli ajaskaalal veel sada miljonit aastat edasi liikuda, et jõuda Ordoviitsiumi ajastusse ehk siis paar versta edelasse, Læsaa jõe orgu.
