Sattusin lugema ühest ajakirjast, kuda meid koguse aeg jälgitakse, iga meite tegu või samm ülesse lindistatakse. Täitsa jube hakkas kohe samust asja lugedes!
Nigust ulme film oleks teoks saand. Planeetidele inime ikka veel sõita ei suuda, selle asemel nihverdatakse maapialset elu muutku imelikumaks.
Tavaliseste me ei mõtle, et oleme pio pial. Ma mäletan, kui poodi sigines esimine silt, et teid jälgib vidio kaamera. Siis ma alguses lehvitasin umbmääraselt kuskile ülesse poole. Et kui keski kuskil jälgib, siis: tere-tere! A’ varste unustasin ära. Mis sa ikka tühja kätega vehid, eksole.
Noh, kus meiteid siis jälgitakse? On liiklusekaamerad. On linnades kaamerad. Olla isegist öö klubides. Mis mu meelest on kaunikeste jõle. Mõtelge ise: inimesed panevad napsu, vihuvad tantsida, endal silmad pahupidi, ja teevad lollusi, mis järgmine päev ära ununend on. A’ nüüd ei unune midagist. Kõik on lindi pial alles. Või mis lindi, tänapäeval linte enam pole, on miskised tigipulgad ja vidinad. Ime veel, et peldikupottidesse pole kaameraid topitud.
Sial ajakirjas väideti, et tegelt ei aita tänavakaamerad kuritegevust essugi vähendada. Välja arvatud parklates. No milleks siis neid topitakse igale poole, lihtsalt toppimise lustist või?
Siis kõik ee-kirjad ja mobiili telehvoni kõned pole enam kaitstud era asi. Ja kui mobiil on sul sisse lülitatud, siis tiatakse, kus sa asud. Lennu reisimine on ültse üks suur ahistamine. Terrorismus jah, aga ikkagi ma’i saa aru, miks inimesed kõik nii rõõmsaste lasevad ennast alandada. Noh, igast kerede läbi valgustamised ja sokkides ja rihmata kõndimine. Nigust vanglasse läheks! Piab ültse nii hirmus palju lendama? Sõitku maad mööda. Vähemaste Euroopas. Ja vanaste sõideti laevaga Ameerikasse ja saadi kah hakkama. Ültse reisitakse liiga palju ja sageli pialiskautselt.
Siis on veel need igast kaardid. Maksad panga kaardiga, jälg jääb järgi. Maksad poodis kliendi kaardiga, on kõik kaubad kuskil kirjas, mida sina ostnud oled. Suisa sedase, et ostad, ütleme, tite mähkmeid. Mõne aja pärast tuleb su eemailile näituseks tite söögi soodus pakkumine. Just siukse näite see ajakiri tõi. Et keegi jälgib koguse aeg, mis kauba kruppisi ostad ja siis tehakse pakkumisi. A’ milleks seda vaja on? Nigust inime ise ei oska enam osta mis vaja. See paar senti soodust suurt kah ei päästa. Ju inimesed ei mõtle kui pio pial nemad on. Eestis olla välja antud rohkem poodide kliendi kaartisid kui siin elanikkusid on.
No ja siis need valideerimise kaardid. Jälle kõik tiada millal palju sina sõitsid. Meitel Hiiumaal on kah siginend. Ma’i taipa hiaste, kus see mugavus on? Noh, piad kaardi ostma ja siis sinna koguse aeg raha laadima ja siis piiksutad ja puudub ülevaade, paljukest sul veel piale on jäänd. Palju lihtsam on tengelpungast münt võtta ja asi ants.
Passi tegemisel võetakse nüüd sõrme jäljed nigust kurja tegijalt. Ja feissbuukis oled sa ültse kõikide ees, nigust üteldakse, puhta alaste. Ohhjah, juba praegu on piagu võimatu elada privaasselt nigust varasemalt.
Ma hakkasin selle ajakirja artikle piale mõtlema, et me eidega elame veel siiski üpriske normaalse inimese elu, mis kahjuks on nüütsel ajal ebanormaalsuseks muutund. Näituseks võtan mina panga kaardiga korra kuus raha välja ja asi jokk. Ükskord panga proua uuris justku ülekuulamisel, et miks mina kaardiga ültse ei maksa? Ma selle piale, et siis pole mul raha asjadest ülevaadet.
Poekaarte meitel kah pole. Ja mobiili pole, seega ei positsioneeri-spioneeri meid ükski nuhiametnik. Nojah, varste hakatakse troonidega akna taga lendama, ohh… Poekaamerad küll filmivad, a’ mis parata, sellest kohe kudagi ei pääse. A’ autot meitel pole, seega oleme liiklus kaameratest ja mundrimeeste jälgimisest priid. Ühise sõiduki kaarti meitel pole, mida valideerida. Eemaile me ei kasuta. Paari tuttavaga saadan paar korda aastas kinni liimitud ümbrikus privaasseid kirjasi. Vene ajal aurutati ümbrikkusi lahte, nüüd loetakse lihtsaste lõdvalt inimese elektrilisi kirjasi.
Oh, ma nüüd lõpetan ära, mudu kruvin ennast lõpliselt vihaseks. A’ vihastada pole hia. Süda võib puperdama hakata.
