Jaapan, Eesti ja Rumeenia kirjandus

Võiks arvata, et Jaapanil ja Eestil, kahel teineteisest kaugel riigil on vähe ühist, aga tegelikult saab tänapäeval suhelda üle maade, mägede ja merede. Ja kõigil inimestel on paljugi ühist, peamine on see, kuidas ühisosa leida.
Mul on ammune jaapanlasest tuttav Sumiya Haruya, sõpradele lihtsalt Haru. Tutvusime möödunud sajandil Bukarestis rumeenia keele kursustel. Haru on rumeenia kirjanduse tõlkija nagu minagi. Tema muidugi tõlgib jaapani, mina eesti keelde.
Haru käis 2000. aastal ka Hiiumaal. Sattus olema jaani­päev ja kuna mina olin tõlkinud eesti keelde Mircea Eliade romaani “Jaaniöö”, tahtis Haru teada kõike eestlaste jaanikukommetest. Käisime Kassaris jaanitulel ja sai ka sauna tehtud. Haru palvel lugesin talle eestikeelse lõigu “Jaaniööst”, teosest, mida ta muidugi väga hästi tunneb. Tema Eesti-külastusest võiks pikalt pajatada. Oli huvitavaid seiklusi ja neist võiks lausa jutustuse kokku panna, aga tervet ajalehte ei saa sellest ometi täis kirjutada.
Peale kirjandusjuttude rääkisime näiteks ka jaapani ja eesti keele võimalikust kaugest sugulusest. Kuigi meid ühendab ennekõike rumeenia keel ja kirjandus, leidsime väga palju muudki ühist.
Haru huvi Eesti vastu on püsinud. 2. veebruaril sain temalt meili, milles ta õnnitles Eestit naiste valitsuse puhul. Kõigepealt näitab see muidugi, et Eesti pole mingi pisike tundmatu riik. Kes tahab teada, kus Eesti on ja mis seal toimub, see teab ja huvitub.
Eestlus elab läbi kultuuri, ent see eeldab ka välismaailmaga suhtlemist, teiste kultuuridega arvestamist ja nende inimeste hoidmist, kes on kusagil merede taga meile olulised, kes meid teavad, tunnevad, mõistavad ja tunnustavad. Siis hoiavad nemad ka meid.
Riina Jesmin
tõlkija