erakogu Ajas tagasi mõeldes sammus ta samu õueradu, mida tema esivanemad kolmsada aastat tagasi. Samad õuekivid, samad metsalilled, sama õuemuru ja peaaegu sama vana elumaja. Esivanemate töökaid ja väsimatuid käsi jätkus kodustele töödele ja küla abivajavate perede jaoks. Sama Tarmogi puhul. Ta hoidis korras oma kodu ja abivajajate jaoks oli ta alati olemas. Tema osavate käte all laabusid elektritööd, imekombel lõid särama telerite ekraanid ja hakkasid mängima raadiod. Rääkimata remonditöödest paljude kodude juures. Ja ka raske metsatöö – puude langetamine ja peenestamine. Kui autol on midagi viga, öeldi ikka – Tarmo tule ja aita. Tarmo aitas. Ta oli kuldsete kätega mees, kes ei jäänud hätta ühegi töö puhul.
Vähestele meist on saanud osaks selline õnn nagu Tarmole: elada oma elu esivanemate kodus. Hüvasti, Viiri küla Mägede poiss, Tarmo, nende hulka Sa kuulusid.
Meie, Viiri küla elanikud, süütame küünlad, langetame leinas pea Tarmo mälestuseks ja jagame tema pere ja omaste leina.
Ene ja Aadu, Elje, Krista, Arbet, Imbi, Priidu ja Maiu, Helgi ja Helve, Sende ja Jaak, Kaidu ja Urve, Maigi, Linnar ja Carina, perekonnad Golub ja Karik, perekond Mailend Murru talust
