Vahemere küpress on tegelikult suuremas osas Vahemeremaadest võõrliik, pealegi kasvatatakse seal eeskätt erinevaid sammasvorme.
Loodusliku küpressi (Cupressus sempervirens var horizontalis) levik hõlmab Põhja-Iraani, Süüriat, Küprost, Türgit ja Kreekat. Viimases asuvad Euroopa ainsad tõelised küpressimetsad ja sedagi ainult mõnel Egeuse mere saarel: Kreetal, Sarosel, Kosil, Symil ja Roodosel.
Kui palju vaesemad oleks Roodose metsad ilma küpressideta! Siis valitseks seal ainuüksi kreeta mänd (Pinus brutia). Küpressid oma jõulise kuju ja tumedusega toovad vaheldust ja loovad erinevat meeleolu. Küpresse kasvab Roodosel kõikjal – nii rannaaladel kui kõrgel mägedes. Meie tutvusime nendega põhjalikumalt oma mitmepäevasel jalgsikäigul ümber ja üle Profitis Iliase mäemassiivi. Tolle kõrgeim tipp ulatub 780 m üle merepinna ja mäemassiiv on üleni okasmetsadega kaetud.
Asusime seda vallutama läänesuunast. Maantee aina keris end serpentiine mööda üles. Õnneks pakkusid ajuti päiksevarju männid ja muidugi küpressid. Olime tulnud saarele eeskätt ambrapuude pärast, kuid küpressid olid pea sama tähelepanuväärsed. Nende igat kuju tume-tumedad võrad meenutasid alatasa midagi. Näed need, nagu panniga saanud, laiuvad seal kauge mere taustal oleks nagu maailmakuulsad Monterey küpressid Kalifornia Vaikse ookeani rannikult. See seal aga näib nagu ranniksekvoia. Too kolmas laiutab nagu jugapuu, sihvakamad paistavad enamasti kuuse moodi. Kaugelt tumendavad justkui kuusikud ja mitte mingid igerikud, vaid täitsa korralikud palgipuud! Väga omapärane puu on see vahemere küpress.
Männikute-küpressikute alusmets on väga liigivaene. Roodosel puuduvad klassikalised vahemerelised heitlehised liigid nagu humalpöök, ida-valgepöök, õissaar, prantsuse vaher, parukapuu jne. See-eest pea ainuvalitseb stüüraks (Styrax officinalis). Nägus heitlehine põõsas õitses parajasti oma valgete lõhestunud kellukatega ja lisas niigi kuusiku moodi metsa alla kodust parasvöötmelist tunnet. Samas kohtasime ka igihaljaid värvitammesid.
Apollona pool asendusid stüüraksid harvade harilike ja mandel-pirnipuudega. Lõhestunud lehtedega ida-viirpuud õitsesid. Muuseas jäi ette ka kohalik endeem Paeonia clusii ssp rhodia. Kahjuks leidsime vaid noorte taimede lehti, valgeid pojengiõisi mitte. Ju siis ei sattunud me õigesse kohta. Igatahes tore metsaalune: roodose pojengid ja alpikannid, ohtralt salveisid kah.
Kõige tavalisem metsalill Profitis Iliasel on aga tooneliilia (Asphodelus aestivus). Kõik taimestikust lagedad metsaalad olid täis nende kõrgeid harulisi varsi. Tänu varjule (ja kõrgusele?) nad õilmitsesid veel toona, 20. aprilli paiku, esitledes oma viimaseid hele-helelillasid õisi.
Ei puudunud ka haisvad lohevõhad ja meridriimiad. Viimane on laiade lehtede ja suure sibulaga silmapaistev taim, üks Roodose tavalisemaid lilli nii metsas kui lagedatel kaljumaastikel.
Eemal orus reetis oleandritihnik allikakohta. Siin, allikarennis lösutas muuseas üks värviline krabi. Kuidas küll ta nii üksinda siia üles oli eksinud?
Kaljupraod ümberringi olid rikkad sõnajalgadest. Allikal ja märjal rusul juusadiantumid, kuivades pragudes soomusraunjalad, pisikesed sukulendi moodi Cheilanthus’ed, lisaks selaginelle. Haisvaid kurerehasid oli ka. Kuid üllatuslikult mitte ainsatki kukeharja. Kaljudel kohtas see-eest sukulentsete ümarate lehtedega kalju-nabarohtu (Umbilius rupestris). Üks taim vedeles miskipärast üleskistult maas. Oleksin võinud ta ju kaasa tuua? Aga ei viitsinud. Istutasin ta hoopis allika juurde maha. Ja teeveere oleandrivõpsiku serva niiskesse kruusa torkasin söödud õunast kaks seemet. Roodosel ei kasva peagu üldse õunapuid. Tundsin neist seal juba puudust. Äkki saab asja ja Iliase mäe okasmetsade keskel sirgub kord minu kasvama pandud õunapuu? Paeluv kujutelm.
Järgmisel ennelõunal jõudsime Apollonat ja Salakost lahutavale kõrgele mäeharjale. Salakose poolt, see tähendab põhjast, paiskus vastu jahutav tuul. Tume küpressimetsa alune oli täis roodose alpikanne, sekka jagus ka sügislillede lopsakaid lehti, mille seas mõned sinised õrna ülase (Anemone blanda) õied.
Üksildase hotelli juures kasvas kolm istutatud seedrit. Liibanoni seedri areaal ulatub Roodosele väga lähedale – vastas mandri Kragose ehk Babadagi mäel. Miks ei võiks seedreid istutada ka näiteks lagedale, üle 1000 m kõrgusele Atavyrose mäele? Nad sobiks sinna igati hästi. Ei olekski justkui võõrliik. Mine sa tea, ehk varem, kui kliima oli niiskem, kasvasid seedrid ka Roodosel? Täiesti tõenäoline.
Kas nende siin istutatute puhul oli tegu liibanoni või hoopis küprose seedriga? Roodose saare haljastuses kohtasime seedreid veel vaid korra, pealinna ühes aias. Seeder pole Roodosel millegipärast populaarne. Seda enam hinnatakse aga nii metsa- kui tänavapuuna kohalikku laiuvat küpressi.
