See aprilli eelviimane päev oli me viimane päev Kresnas. Võtsime seda kui puhkepäeva.
Pakkisime telgi kokku ja kobisime kreeka kadakate mäenõlvalt alla. Poes ühte ja teist ning teiselpool linna vastaskünkal tegime rikkaliku hommikusöögi. Lopsakasroheliste mandlipuude vilus, mustade mändide tüvede vahelt all punamas linna katused. Siinsamas kasvas mõni tärpentinipistaatsia, kõrvale jäi igihaljaste fillüüreate mägi.
Oli alles keskhommik, aga juba tulid vanemad inimesed oma põllulappidelt, siirdudes koju. Siesta aeg lähenes.
Pesemisvajaduse tõttu kõmpisime Kresna ainsasse majutusasutusse. Võrreldes stiilse, naturaalsetest materjalidest ülejäänud linnaga, nägi too hotell lausa pelutavalt “euro” välja. Hind aga mõistlik 50 leevi kahe peale. Sularaha meil siiski niipalju raisata polnud ja kaardimakse ei töötanud. Kuid sai maksta eurodeski. Paraku oleks kursi järgi pidanud kõige rohkem 30 eurot võtma, nööriti aga 40. Hüva-hüva, mis parata. Võtsime oma “eurotoa”, mille kipsseinad kõmisesid koputades õõnsalt.
Väljas lõõmas päike, kiskus jälle + 30 kraadi ligi. Selline kuumus valitses vaid Bulgaarias, Kreekas ja Türgis, muu Euroopa püsis veel karmi talve järgses jaheduses.
Oeh, peale telgi mügerlikke küljealuseid tundus pehme voodi lausa õndsusena. Silm vajus vägisi kinni…
Tundus luksusena peale siestat välja jalutada, kaeda koolihoovi küpressisambaid, korgitammesid ja üllatavalt suuri õlipuid. Ning siis kõmpida Kresna põhjaserva, et… Aga eheduse huvides pöördun parem seal toona kribatud päevikulehekülgede poole.
“Kresna vanalinna majad on erinevalt muust valgeseinalisest linnast toredalt värvilised: pastelsed kollased, sinised, veinipunased. Igati armas. Aga kahjuks on väga suur osa maju tühjad, millegipärast on inimesed linna uuemasse lõunaossa valgunud. Kui uus kiirtee ehitatakse ümber Kresna (kus siin kuristikus küll?), siis kaob ka tihe autoliiklus, ühes sellega küllap samuti tihe minipoodide kett ja vanalinn sureb vist täitsa välja. Hüva, tankisime ühest neist poekestest toitu ja veini ning põikasime üle Struma jõe viivale ulica Tšinarite’le, ehk siis Plaatani tänavale.
Oh, need plaatanipuud. Katkematute pärgadena palistavad nad jõekaldaid. Tulime Soomet meenutava halli gneisskalju juurde, kus jõgi tormleb, mühab ja kobrutab lausa hirmuäratava jõuga. Hüvastijätupiknik veidi kõrgemal kivisel-kruusasel nõlval plaatanite all. Korbatanud tüved on kui hoopis hõbevahtralt laenatud, alles üleval pool ilmuvad heledad silelapilise koorega oksad. Hariliku elulõnga narmandavakoorsed köied ripuvad ülevalt plaataniokstelt. Kreeka siidväädik haljendab metsa all koos ohtrate salukõdrikutega. Leidub kreeka pähklipuid ja suuri viigipuid. Osade viigipuude haljus on väga löntsis. Kohtasime nimelt eile siin üht meest, kes meid tervitas ja jätkas pika kaikaga roheliste tooreste viigiviljapunnide alla peksmist. Milleks küll? Kas annab neid kuidagi näiteks marineerida? Või söödab loomadele? Igatahes tundus röövellik tegevus olevat, viljad peaks ikka vabalt küpseda saama! Parajas küpsusastmes viigivili on üks õige mõnus suutäis.
Kruusajärsakseinal ripub igihaljaid mürt-piimalilli. Vägev vana pöögilikult
siledakoorne tseltisepuu on enda lähedusse külvanud terve väikese tseltisemetsa. Nagu viigipuudki, ei suuda tseltised seal kaug-põhjas Hiiumaal üle lumepinna ellu jääda. See-eest aga sarikherned ja põisakaatsiad küll. Samas mäenõlval nad kollendavad praegu õitseda. Omakorda üle nende sinavad eksootilised kreeka ehk kõrged kadakad.
Aga kõige erilisemad on siiski plaatanid. Just nende tõttu tulime Itaalia asemel hoopis siia Lõuna-Balkanile. Nii luksus tundus peale siestatukastust toast välja astuda ja lihtsalt siia idaplaatanite jõekääru jalutada. Õige pea saab sellest kõigest vaid nostalgia. Siin Kresna kurus kasvavad Eestile kõige lähemad idaplaatani looduslikud metsad. Ometi tervelt ligi 3000 versta kaugusel. Miks küll nii kaugel?
Kresna jääb me reisi lemmikuks. Kresna võiks olla täielik turismikeskus, ümbritsevad mäed võiks täis olla suurepäraseid matkaradu. Kui vanalinna veidi kõpitseda, siis oleks seegi tore vaatamisväärsus. Praegu pole aga linnas isegi infopunkti.
Plaatanite lehed on siin oldud nädalaga üsna laiaks kasvanud. Tammede kõrval on (ida)plaatan mu lemmikuim lehtpuu. Tjah, ime on sündinud: ülepeakaela sai see reis ette võetud ja ikka veel saan olla nende eriliste puude all, nende kodumaal. Ma hakkan tundeliseks muutuma. Aga mis parata, ikkagi hüvastijätt. Millal kunagi jälle idaplaatani metsadesse jõuan? Samas, enamasti on neid puistuid raske metsaks nimetada, sest tavaliselt moodustavad veelembesed plaatanid siinkandis vaid kaldaribade puuderidu.
Siinne sillast allavoolu asuv kaljujärsak on tegelikult viimane piir Kresna kurule, kus jõgi tormleb kaljude vahel. Väga Egeuse mere vesikonna tunne siin plaatanite all jõemühas. Ei jõudnudki me sedakorda Vahemereni, ehkki juba Rooma laiuskraadil
— Pimenes. Tagasiteel hotelli piki tuledes kõrvaltänavat. Rahvas elutses kõik väljas hoovides. Soe kuiv, lõhnu täis õhk. Noored pidulaua taga, türgilik muss üürgas. Ühel keldrikorrusel tükeldati lammaste (kitsede?) rümpade ladet. Nii maalähedast elu nagu Kresnas ja üldse Bulgaarias praegu, elati Eestis õige mitu aastakümmet tagasi. Kas ta jääb sellisena kestma? Rikkuse kasvades – vaevalt.
30. aprill. Istusime veel Kresna keskväljaku plaatanite all. Hommikune värskendav põhjatuul, hea eestiliku suvehommiku tunne. Lehtinud kask ja pärnad õõtsatasid tuules. Robiiniad olid õitsema hakanud. Eestis juhtub see alles jaanipäevaks.
Puupüsti täis bussi. Piki Kresna kuru põhja poole, tuttavlikud plaatanid saatjaks. Klammerdusin pilguga nende mööda vilksatavasse galeriisse. Sest peagi… Jah, peale üht tunnelit olid nad kõik järsku kadunud. Kuru oma kaljude ja tormitseva Struma jõega jätkus, kuid ei ühtegi plaatanit enam, vaid ainult igavad paplid. Jalamaid tekkis tühjusetunne, maastiku ehe oli ära võetud.
Sofia lähedal tammikud alles hiirekõrvul, samuti robiiniad. Juudapuud, kes Kreeka piiri ääres ära õitsenud, siin alles raod täis värskeid õisi. Ja Sofia lääneplaatanid alles lehtimas. Kontrast suvise Struma oruga oli lausa uskumatu.”
— Juba 2. mai õhtul jõudsin Hiiumaale. Jah, lumi oli küll sulanud, kuid kõik raagus puude pungad kindlalt suletud. Isegi Leedu oli veel täiesti raagus. Struma oru lopsakas soe varasuvi oli kui ajutine unustus. Tagasi Põhja-Euroopas, tuletas ümbritsev jälle teravalt meelde äsjast pikka karmi talve.
Kuid juba mai esimesel poolel jõudis Lõuna-Euroopa soojus mulle siia põhja järele. Järgnesid soe mai ja päikselised suvekuud. Nende toel vohasid Bulgaariast kaasa toodud idaplaatanid ja hiidroog mis mühin.
