erakogu Karin lahkus kusagile sinna, kust tagasi ei tulda ja palju on neid, kes teda igatsema jäävad – abikaasa Ülo, lapsed ja lapselapsed, aga ka kohalik kogukond.
“Olen õnnelik vanaema. Mul on palju lapselapsi,” kirjutas Karin mulle Facebooki sõnumites 2018. aasta aprillis. “Meil on õnnelik beebibuum!” sellise kommentaariga jagas ta mullu novembris oma rõõmu perekonna järelkasvu üle. Ja palus vabandust, et seekord ei maksa ta külaseltsi liikmemaksu nii palju kui tavaliselt, sest jõulukinkide saajaid tuli kõvasti juurde – kolm lapselapselast korraga.
Karin oli Kõpu piirkonna arendusseltsi Valguskiir kohusetundlik liige ja kõrgele eale vaatamata igati ühiskondlikult aktiivne. Külaseltsiga liitus ta siis, kui pidasime Kõpu piirkonna esimese arengukava arutelusid. Oma arvamus oli tal alati, aga selle ütles ta välja talle omasel säravalt leebel moel, ka neil arupidamistel. Temagi toetas Kõpu rahvamaja taastamist ning osales aktiivselt sündmustel, mida rahvamajas korraldasime, kaasa kutsudes ka oma pereliikmed.
Karin käis alati valimas ja sekkus ikka, kui nägi kusagil probleemi. Teavitas siis tavaliselt Hiiu Lehe toimetust, et nii ja niisugune asi vajab lahendamist. Olgu tegu siis metsa kasvanud elektriliinidega, konteinerist ära viimata kilepakenditega või metsafirma lõhutud külateega. Kui saime Elektrilevi tunnistama, et Hirmuste külas on üks liinijupp ikka väga käest ära lastud, helistas Karin ja tänas. Kiitis Hiiu Lehte ja soovis, et me ikka vastu peaks.
Kui Karini tervis eelmisel aastal ootamatult halvenes ja ta raske operatsiooni läbi tegi, kirjutas ta mulle rõõmsalt: “Kõht lõigati lõhki. Seda nimetatakse elurõõmu opiks. Mis elu see on, kui peeretada enam ei saa…”
11. märtsil sai Karin 85aastaseks ja vaatamata eriolukorrale pidas ta sünnipäevapeo oma suure perega koos. Enne seda kirjutas mulle: “Olen nii vana, aga hing on noor…”
Hüvasti, Karin! Kaastunne kõigile lähedastele.
HARDA ROOSNA
Kõpu piirkonna arendusseltsi Valguskiir juhatuse liige
