Tapio Vares Pealekauba on tegemist Eesti jämedaima künnapuuga. Arvude keeli: 1,2 m kõrguselt tüve ümbermõõt 495 cm, maapinnal ümber pahkade koguni 812 cm (Hendrik Relve andmed). Seejuures on puul kõrgust vaid 16 meetrit.
Vähetähtis pole tõik, et see väärtusliku puiduga Eesti teine jalakaliik on me maal haruldaseks jäänud. Peamiselt seostub künnapuu mandri jõelammidega, kuid üllatavalt mitmes kohas kasvab neid ka vesise pinnasega Hiiumaa tasandikul.
Hellamaa külas Leenurga talu maadel elava künnapuu avastasin enda jaoks kaks talve tagasi. Vahepeal oli mälupilt temast tuhmunud, ka polnud mul ühtegi ülesvõtet. Nii tuli järgnev kohtumine seda rabavam.
Muljeterohke Kagu-Hiiumaa ringsõit oli jõudnud õhtusse. Veel olin ma elevil Vahtrepa pangal rohelises samblametsas nähtud piimvalgetest jääjugadest. Just päikse loojumise ajal jõudsime Hellamaale. Seal, ühe heinamaa taga see künnapuu kasvab, eemalt kätte paistmata. Tegelikult jagub künnapuid samale kase-saare-sarapuu puisniidule veel kolm, üks kõrge paljuharuline isend rinnakõrguselt suisa neljajalase läbimõõduga. Mu retkekaaslane arvas, et too ongi see tähtis puu. Iseenesest ju jah, üksikult võttes on tegemist igati tähelepanuväärse künnapuuga. Muide, üks künnapuu kasvab veel puisniidust eemal kiviraunal.
Kuid kõik kahvatus kohtumise ees Temaga. Selle puu laiutav vormiküllus on üks asi, kuid lisaks on kõik oksad, tüvi ja jalami pahad paksult kaetud sametroheliste sammaldega. Sealhulgas huvitava “nöörsamblaga”, mis moodustab otsekui mõne looma paksu mõnusa karusnaha. Hiissammal? Oh, sammalde maailm on küll huvitav, kuid ma olen nende tundmaõppimises täiesti lootusetu.
Sel hetkel seal aga lasin ma end lihtsalt korraks vaimustada. See puu näis pigem mingi ebamaise olendina. Võib-olla kusagil Šotimaa atlantilistes vihmametsades leidub mõni taolise samblakasukaga tamm, kuid siin Hiiumaal näib see künnapuu oma ainulaadsuses täielikult äraeksinuna.
Mingist vaatenurgast meenutas ta justkui hiiglaslikku rässakat õlipuud. Aga need samblad… Silitasin hajameelselt puu pehmet karusnahka ja hetke ajel viskasin pahkade jalami mustendavasse õõnsusesse äsja Suuremõisa poest saadud tuliuue Läti 20-eurosendise.
Huvitav, kas seda Leenurga põlist künnapuud on kunagi ka ohvripuuks peetud? Ja kui vana ta üldse võiks olla? Küllap on ta kõigi teiste ümbruskonna, ehk suisa tolle veel kõrgemagi künnapuu esiema. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda.
